teisipäev, 3. oktoober 2017

Peast rase

Jube piinlik on olla. Teate, ma olen seoses rasedusega täiesti ära keeranud. Varasemalt pidasin end üsnagi targaks inimeseks, aga nüüd on karauul. Ideeliselt olen muutunud lambaks ja kõige hullem on ise kõrvalt aru saada, et aju asemel on hallollus.
Näiteks kui ämmakas küsis mult, kuna ja mis kaalus mu lapsed sündinud on ja ma selle peale maigutasin. Ma olen seda alati une pealt teadnud. Või kui ma topin kohvipakki külmikusse või sõidan autos turvavööta sest mu käekoti sang on ju üle õla( ja seda korduvalt). Või kui apteeker küsib mult sooduskaarti ja ma vaatan talle otsa ja küsin, kas sellega saab soodustust, et jah on küll olemas, kohe otsin.

Ideeliselt saate siis ka aru seoses mu blogilugejate arvu kadumisega, et peale arvu 90 999 ei tule 100 000 vaid tuleb 91 000 eksole. Ma olen matemaatikas päris hea olnud lapsest saadik, aga sorry, hetkel loll mis loll. Seega ei kadunud keegi kuskile vaid ma ise panin ainult 10 tuhandega veidi rappa.

Uudis on ka. Üleeile sain kätte oma esimese oodatud maksaka. Beebilt. Kas on jalgpallur selgub vast järgmisel nädalal ultrahelis. Või siis on üks ema iseloomuga tirts, kes teab kuna vaja jalaga vastu maad lüüa, et kord majas oleks.

Tantsutrenni postituse luban ka kohe kohe teha....kaua ma ikka teid piinan.

Ahjaa, mu noorem piiga on juuksurite võlumaailma avastanud. Segased projektid, aga nii äge.
Lugeda saate siinsamas blogis küljeribal asuvale Öko Bitch lingile vajutades.





pühapäev, 1. oktoober 2017

Kuhu jäid mu lugejad?

Tulin hurraaga postitusele jätku kirjutama. Eile pealelõunal oli mul veel mõnikümmend lugejat puudu, et ületada 100 000 lugeja piir. Praegu aga sain kreepsud. Lugejate arv on hoopis 9000 võrra ööga vähenenud. Olen nii pettunud . Kuhu jäid mu lugejad? Blogger, miks sa nii teed?
Ei tahagi kirjutada praegu rohkem.

laupäev, 30. september 2017

See on ju iseenesestmõistetaaaav?????

Ma mõtlesin ligi nädala kas sel teemal kirjutada ja täna hommikul otsustasin, et teen seda.
Nimelt on juba mõnda aega mõlemad mu piigad trennis käinud. Suuremas osas siis jõutrennis. Loomulikult treeneri pilgu all. Mu 13 aastasel on juba arvestatav muskel. Arvestatav tähendab, et suurem kui mul.

Igatahes sel sügisel mõtlesid nad, et otsivad uued trennid Tartus. Suurem vist hetkel otsustas My Fitnessi kasuks sest see asub kesklinnas. Nende liitumistasud ja lepingud on minu arvates ulme, aga suur tüdruk, ise teab. Paari kuu pärast juba täiskasvanu.

Noorem plika aga mõtles, et tahab lisaks jõusaalile ka tantsida. Ta on tegelikult selles päris hea. Leidis ta siis ühe tantsukooli. Ma nime ei kirjuta. Arvestades nende suhtumist klienti, siis ma midagi head ei ootaks sealt. Plika käis proovipäeval ja sai kenasti tantsukooli. Enne seda olime paika pannud kui palju me kulutada saame ja kuna kodulehel oli kuutasu 35 eurot, siis otsustasime, et saame hakkama. Lisaks siis jõusaali treeningutele.
Ta jõudis juba nii õnnelik olla ja rahul nädalakese trennides kui saabus reaalsus. Minu postkasti potsatas kiri kui hea meel on tantsukoolil uute õpilaste üle ja et nüüd on aeg üle vaadata eelarve. Ma oleks seda lugedes justkui jalaga kõhtu saanud. Saan aru, et sussid ja mingid kostüümid on loomulik, aga mis mind ees ootas oli karauul.
Eelarve oli 2x suurem kui trennitasu.
Täiesti arusaamatuks jäid summad, mida treener tahab lapsevanematelt selle eest et käia nendega võistustel. Tantsukool seda ei hüvitatavat ja tal olevat ka vaba aega vaja. Mainin kohe, et treener ise on see kes nii palju võistlusi broneerib. Lisaks pildistamised, muusika lõikamised, kostüümid, sussid, särgid, sukad jne jne.
Kirjutasin lapsevanematele kirja ja uurisin, kas ma olen ainus, kes kreepsud sai. Ei olnud. Päris mitu vanemat olid sama kohkunud kui mina.

Mainin kohe ära, et rahas on küsimus küll, eriti kui sa oled ette arvestanud kui suurte summadega opereerida saad. Seda, et trenni kodulehel pole sõnagi mainitud lisakulude kohta pean ma lausa tarbija petmiseks. Seda enam, et leping surutakse pihku enne kui oled selle info üldse kätte saanud ja allkirja aetakse taga lausa maniakaalselt.. Ja kuidas nad ütlesidki...need asjad on soovituslikult kohustuslikud.

Nädal hiljem toimus koosolek. Enne seda oli treener teada saanud meie vanemate omavahelistest vestlustest st. keegi oli need talle edastanud. Koosolekul lubati kõik sirgu rääkida ja ära seletada. Mis aga tegelikult toimus ja kuidas mind kõige lollimaks ja vaesemaks rotiks tembeldati naeratus näol, sellest kirjutan järgmises postituses.

Ja palun mulle mitte kirjutada lauset: Trenni minnes peab selliste asjadega arvestama!
Ei pea, selliste kuludega mitte. Kui ma lähen hambaarstile, siis ma ei pea talle ostma enne vastuvõttu kullast hambaravitooli. Kui mu lapsed käivad kooliga olümpiaadidel laupäeval, siis kunstiõpetuse õpetaja ei küsi minult oma vaba päeva eest raha. Ta esindab end, oma kooli ja õpilast, kes on tema käest saanud osaliselt oma oskused. See pole tüütu kohustus. Või kui on, siis on aeg ametit vahetada. Mina keeldun olemast kellegi lüpsilehm!

Lõpetuseks midagi nunnut. Ega ma niisama siin ei istu, ikka näpud käivad. Sai valmis üks beebitekike. SIIN klõpsates saab seda Etsys ka lähemalt vaadata ning huvi korral soetada.




neljapäev, 28. september 2017

Armuvalus kopra laul

Ma  pean oma sõnu sööma ja ütlema lause, mida ma ei arvanud end kunagi ütlevat. Jah, mulle meeldib selle armuvalus kopra laul. Jutt on siis Justinist. Bieberist noh. Kui täpne olla, siis see viimane lugu, milles ta tahab hullult oma endise pruudi sõber olla :D
Ja, et täiesti detailideni täpne olla, siis just see ainumas lugu. Teised mitte. Ja panin tähele, et põhjus võib olla ta hääle muutumises täiskasvanulikumaks. Enam ei ole kile tatikahääl.
Selline avaldus siis kopra kohta täna.

Teine imelik uudis on veel. Teate,ma ostsin eile endale vispli (kutsutakse vist nii). Ma ei tea kuidas ma varem nii loll olin ja ilma selleta elada sain. Maksin 1.49 Maximas selle imeriista eest ja täna muudkui vispeldan :D Hommikune pudrutegu oli nagu reklaamis: Oih,ma ei saanud ise ka aru kuidas see valmis sai :D Mannapuder, mis muidu kippus potipõhja kinni jääma oli superkohev ja mõnus ja potti isegi ei pidanud minema viskama :D

Meie pere lapsed on suhteliselt palju väiksena putru söönud. Vahepeal arvasin, et ega nad eriti enam seda ei taha ja tekkis paus. Seda enam oli üllatus kui kuskil aasta tagasi mu teismelised tulid jutuga, et hommikul võiks kaerahelbe putru keeta. Veel kummalisem oli kui paar kuud tagasi tuldi jutuga, et tahaks nüüd vist mannaputru homme hommikuks. Ja ma keedan suurima heameelega. Ega paljus mu abi enam ei vajata, aga  putru keedan ikka paremini kui nemad oskavad. Täielik egolaks :D

kolmapäev, 27. september 2017

Sa ei käi ikka veel tööl?

Olen viimaste kuude jooksul sellist lauset päris mitu korda kuulnud. Tegelikult pole ma tööl käinud 9. maist saadik kuna mul toimus põlveoperatsioon. Selgus, et mu aasta aega valutanud põlv, millest krõks läbi käis, ei olnud lihtsalt pirtsakas. Panin aja ortopeedile ja selgus, et vajan kohe operatsiooni. Opi käigus selgus, et mu põlves oli lausa kaks meniskikildu. Pole ime, et ma trepist käia ei saanud. Nüüdseks on opist möödas mitu kuud. Ütleme nii, et päris uus ei ole see põlv. Annab ikka tunda kui trepist palju käia ja põlvili on ka veidi valus, aga taastub, kus ta pääseb.

Miks aga jutt sellele põlvele läks. Ütlesin tööandjale ka naljatades, et kui ikka pikali oled voodis nädalate kaupa ja mehel eest ära joosta ei saa, siis kus neil beebidel pääsu on. Saage nüüd kohe aru, et tegu on naljaga! Ma olin enne seda juba ligi aasta beebile mõtlenud, aga kuna nad ikka mõtlemise ja käsu peale ei tule, siis juhtus kogu kompott ühele ajale.
Igatahes tegin ühel päeval kummalise enesetunde peale rasedustesti ja seal need triibud olid. Tegin igaks juhuks järgmisel hommikul veel ja ikka oli kaks triipu.

Nüüd jõuan lõpuks asja tuumani ka, miks ma pole siiani tööl. Osad inimesed teavad, milles minu töö seisneb, paljud mitte. Olen hariduselt õde, töötan Onkoloogia Kliiniku kiiritus-ja keemiaravi osakonnas. Minu igapäevane töö seisneb vähihaigete keemiaravis. Ehk siis kokkupuude tsütostaatikumidega, mis on arenevale lootele ohtlik.
Läksin kiiruga valvearstile rasedust tuvastama, sest olin juba ammu paika pannud, et mina tahan tervet last ja ei riski millegagi. Sain sekundiga paberi kergemale tööle üleviimise kohta. Kriteeriumid: ei tohi olla raskuste tõstmist (meil tihti väga suured voodihaiged patsiendi), ei tohi olla öötööd (meie vahetused 24h) ja ei tohi olla kokkupuudet keemiaravimitega (selliseid tegevusi meil ei ole). Kuna tööandjal sellist tööd anda ei olnud, siis olen kuni dekreedini haiguslehel. Ja nii lihtne see asi ongi.

Ja nüüd siis neist: "Issake sa ei ole veel ikka tööl väää?" Ühest küljest jah, minu rasedusest teadis vaid näpuotsatäis inimesi. Ei tahtnud kuulutada varem kui olen kindel, et algus läheb hästi ja beebiga on kõik korras. Samas aga teadsid kõik, et käisin operatsioonil ja põlve taastumine võttis kauem kui arvatud. Samas ma ei saa üldse aru, mis see teiste asi on. Ega ma teiste rahakotti sellega auku ei löö. Ikka iseenda omasse. Ja tegelikult päris valusalt. Samas pange kaalukausile ühele poole veidi rohkem raha ja teisele oma beebi tervis ja saate aru, et mingit valikut ei olegi. Rahaliselt paneb see põntsu nii mu praegusele sissetulekule kui tulevikus emapalgale. No mis teha. Saab hakkama.

Lisaks võin veel mainida, et ma sajaga naudin kodus olekut. Enne haiguslehele jäämist sai päris pööraseid valveid tehtud ja ületunde kuhjaga, aeg oli puhata.

Järgmiste juttudeni!

teisipäev, 26. september 2017

Monkeys and Donkeys

Esiteks tahan kohe küsida, kas Teie kes olete mu blogis käinud lingi või blogrolli kaudu saite siia muudetud nimega blogisse sisse kenasti?
Edit: Muutsin hetkel tagasi vana domeeninime peale kuna mulle tundus, et uus kustutas kõik vanad lingid. Kui keegi oskab kommenteerida, siis olen üks suur kõrv.

Kuna otsustasin tänu teie kommentaaridele( väga lahe on teada, et vähemalt 5 inimest mu tegemistest loevad :D), et  jätkan siiski seda blogi siin, siis nii ongi. Küll aga tahtsin ma muuta ära pealkirja millegi meie perega rohkem sobivamaks.
Ideaalne!

Leidsin lausa meile tunnuslaulu. Kuulake ja te ei kahetse!

Varsti kirjutan sellest, miks see rase mutt (mina) kodus istub ja tööl ei käi ja miks see üldse kellegi asi tegelikult ei ole.



esmaspäev, 25. september 2017

Uue hooga?

Minu viimasest postitusest on möödas juba piinlikult kaua aega. Viimases postituses kirjutasin sellest kuidas alustasin FitLapiga kaalu alandamist. Läks kenasti. Mai kuuks oli kadunud 8 kilo. Siis aga juhtus see, millest nüüd võin ka kõva häälega rääkida. Juhtus see, et varsti on meie pere veidi suurem. Nii ühe tite jagu.
Paari nädala pärast olen omadega poole peal :D
Kuna enesetunne läks 7 nädala paiku nii halvaks, et ma ei suutnud muud teha kui iiveldada, siis kadus 3 nädalaga veel 4 kilo.
Seega 80 kilo oli muutunud 68-ks. Iiveldasin mitu kuud. Hetkel on enesetunne parem, kaalu on juurde tulnud veidi. Olen raseduseelses kaalus tagasi.
Tegelikult tahaksin uuesti blogima hakata, aga ei tea nüüd mida teha. Siin on ju mul blogi olemas, aga ma tahaks kirjutama hakata just rasedusest, oma hullust perest ja tulevikus siis sellest kuidas on olla kolmelapseline. Kardan, et siinsed praegused külastajad ei viitsi sellest lugeda. Algselt oli see ju meie Eestist lahkumise lugu. Samas see lugu on läbi. Kas peaks olema ka blogi?
Mis te arvate?
Ja kui te arvate, et peaks tegema uue, siis pakkuge nimesid ...blogile :D ...beebi nimega saan ise hakkama. Nimi peaks olema minulik, selline parajalt paks ja parimates aastates.....

pühapäev, 5. veebruar 2017

FitLap....Kui su pere peab sind hulluks…vähemalt pool sellest


Alustasin toitumise jälgimist FitLapi abiga 5 päeva tagasi. Hetkeks on kadunud kõhult 2 cm ja kaalust 0,9 kilo.
Võib vist rahul olla.
Eesmärk on saada 80---->70 kg
Süsteem ütleb, et see saab teoks mai alguseks.

Meie  peres on 4 liiget. 2 teismelist piigat, mina ja härra. Üks plikadest on uuenduste poolt ja sööb igasugu erinevaid toite. Teine aga isegi ei puutu toitu kui näeb selles midagi uut või kummalist. Viimane pirn oli see kui mu täisterasaia kohta öeldi,et see maitseb nagu koeratoit. 
Seega kui alustasin, siis üks piigadest alustas näljastreiki ja teine oli rõõmus, et nüüd saab alles maitsta uusi asju. 
Avastasin enda jaoks kruubid. Tegin kruubi-singrooga. Tõesti nämma. Soovitan. Sööjate suhe oli 3:1 (streikija isegi ei proovinud). Õnneks ma ei muretse, et ta haigeks jääb vms. Nimelt on meie teismelisi tabanud smuutihullus ja arvestades kui palju sinna eri marju sisse kallatase ja puuvilju, võib vaid arvata milline vitamiinilaks see on. 
Kruupidega oli kirjas, et leotada 2-3 tundi. Mina leotasin üleöö. Seejärel kulus keetmisele vaid 25 minutit. Samal ajal said sink ja sibul ka ettevalmistuse ning roog oligi valmis. 
Eile käisin õel külas ja kulutasin ära oma patutoidukorra. Sõin MM komme kausitäie lõunaks. Nagu kiuste kallas õde need kaussi nagu ma uksest sisse astusin. Pisikese kausitäie 😀 Täielik sõltuvus. Need pähklid …..mmmm
Tegelikult terve tunnikese istusin ja ei puutunud ka, aga nagu esimese võtsin oli kõik….lumepallieffekt…
Täna hommikul tegin Õuna-kodujuustu pannkoogid
Päris head. Veidi häiris soolasus, aga tundub et minu kodujuust on soolane mille ostsin. Kookospalmisuhkrut ka ei ole. Igatahes panin peale veidi mett ja kõht sai täis. 
Võimalik, et õnnestub isegi pirtspekk ära petta. Kui üles ärkab ja maitseb, eks siis saame ka teada.
(Edit: ärkas, sõi ära ühe suure pannkoogi, teatas et kuidagi imelik maitse, aga söödud sai)
 
Trenni ma ei tee. Küll aga liitusin 28-päevase plankingu üleskutsega. Täna on siis päev 5 ja peaks suutma vastavas asendis püsida 45 sekundit. No eilne 30 sekundit oli igatahes piinav. Vorm on halb.
Mida teha lõunaks pole veel otsustanud. Üksi oleks palju lihtsam kaalu langetada, aga pere kõrvalt palju keerulisem. Eriti kui üks nõuab liha, mis rasvast nõretaks ja teine arvab, et teen koeratoitu.
Järgmise korrani
Tsau

pühapäev, 22. jaanuar 2017

Lugu sellest kuidas ma arvasin, et lähen suusatama...

Eile võtsime kambaga kätte ja läksime Mammaste suusakeskusesse. Idee oli hea ja algus paljutõotav. Täpselt nii kaua kuni sain ühe suusa jalga ära ja teist enam mitte kuna lihtsalt ei seisnud püsti. Omajagu oli süüdi kindlasti ilm, mis lumele jäise kihi moodustanud. Teisalt, aga kindlasti ka fakt, et mu viimane suusatamine oli põhikoolis ehk siis eelmisel sajandil. Peale poolt tundi mäest üles ronimist olin ma täiesti väsinud ja tige. Võtsin suusad jalast ja viisin laenutusse tagasi. Laenutuse tädi ainult noogutas ja ütles, et nende künkad õppimiseks tõesti parimad ei ole. Vaja oleks siledamat pinda. Kuna aga siledam pind oli klaasjää all, siis ma loobusin. Lisaks pidin tõdema, et mu kevadel tekkinud põlvevigastus seab ikka parajad piirid liigutustele, mis oleks suusatamises vajalikud.
Lisaks tundusid mulle laskumised liiga ohtlikud (minu kui algaja jaoks). Vaid 40 cm raja kõrval oli ca 3-4 meetrit võimalust üle järsaku lennata ja sinna jäädagi.
Ülejäänud maa ma kõndisin.
Vanem piiga aga oli sõiduvees. Kuna ta sõidab veebruaris oma esimesele suusareisile Rootsi, siis tema tahtis mäel juba veidi harjutada. Ütleme nii, et rohkem oli ta püsti kui mina küll. Muidugi mäesuusk on laiem ka ja toetuspind parem. Vähemalt mulle tundus nii.
Noorem plika aga nii vilunud ie olnud. Esimene kord suuskadel oli algul suur pettumus ka talle. Korra võttis isegi suusad ja viskas võssa :D Ei tea, kellelt ta selle käitumise küll pärinud on. Siis aga korjas võsast välja ja proovis veel.
Lõppes muidugi suusatamine halvasti kuna ta kukkus päris kõvasti ja sai väga haiget.

Mõtlesin eile, et ei...suusatamine ei ole minu ellu kuuluv asi. Proovisin ja tehtud, enam ei taha. Ja ega ju ei  peagi. Täna aga mõtlen, et puhtalt laste julgustamise mõttes peaks vist veel proovima. Järgmisel korral lähme Tartus Laululava all olevasse Tähtvere Spordiparki. Emajõe maalilised kaldad ja sile maa :D Jõkke vast ei kuku :D

Kokkuvõttes on suusatamine ok ja mina olen kuri vaid selle peale, et ise koba olen. Ja nii lihtne see ongi :D