Pere jaguneb leerideks, kes tahavad kes mitte. Ema roll on toetada lapsi, naise roll on toetada meest. Ise ennast ei toeta keegi.
Kopp ees.
Läheks siberisse nagu Tuuli Roosma.
esmaspäev, 29. juuli 2013
reede, 19. juuli 2013
Kurerünnak
Hommik algas sellega, et hommikul kell 7 käis väljas selline pauk, et maja värises. Kujutate ette kui hea on ärgata selle peale, et su voodi väriseb mingi paugu tagajärel. Mõtlesin, et kas julgen silmi avada või ei :D No tegelikult oli õues äike ja sekund hiljem ka ilge lahmakas padukat.
Magasin edasi. Läbi une kuulen: plaks-plaks-plaks. Mõtlesin veel, et kuradi naabrid jälle klopivad varahommikul vaipa ja magasin edasi. Läbi uke kuulsin seda plaks-plaks häälet üsna pikka aega. Härra ajas end voodist püsti ja ringutas ja läks aknale ja järgnes röögatus: kuradi ahv, kao sealt küll minema.
Olin ärkvel :D
Toonekurg istus keset meie auto katust ja peksis nokaga aga vastu metalli. Ilusas rütmis. Selgus, et naabrid ei kloppinud vaipa siiski. Üks üritas mulle autole lihtsalt nokaga katuseakent teha. Kõige ülbem teema muidugi see, et ei läinud ära ka . Vahtis ja lendasmurule...vahtis üle õla etteheitvalt ja kõndis väravast siis pikal sammul välja. Vaatasime auto üle. Lohke õnneks pole, mõni aimatav kriim vaid.
Kuulsime, et naabermaja ühel inimesel oli ka must auto ja oli saanud toonekurelt samamoodi nokahoope, aga suts rohkema kahjuga.
Saan aru küll, et nende pesapost on meie krundi ääres ja nad saanud siin segamatult nüüd elada ja arvavad, et nemad on bossid, aga sorry ...pidu on läbi. Oleme tagasi ja paluks mitte terroriseerida :D
Arvasin, et ok, oli juhtum ja kõik. Hetk tagasi jooksis Härra Abikaasa tuppa ja käskis auto ümber parkida, sest härra Kurg oli taas meie auto kallal. Panin majale lhemale nüüd, ehk kuulen paremini kui taas tuleb. Ilus lind ja nunnu pojaga ja tore plagin pidevalt posti otsas, aga kui järgi ei jäta võtan varsti vist ragulka.
Istub praegu elektriposti otsas ja vahib mind sellise näoga, et kui veel mulisen, siis saan ise ka nokaga lagipähe :D
Lapsed on laagrist tagasi. Töö käib nagu koduõlu. seinad krohvitud ja kiht pahtlit peal. Nii avar ja valge on nüüd. Kuradi lahe saab kui kunagi valmis jõuame. NIIIII palju ruumi, et tee või tantsusaal.
Sel aastal aga on mul lastelaagri kohta kaks pretensiooni. Eelnevatel aastatel pole muret olnud.
Esiteks, kui lapsed ikka ütlevad esimesel õhtul juba kasvatajale, et toad on öösel külmad ja kasvatajad lubavad uurida, kas saaks äkki radikaid sisse lülitada, siis peaks seda ka tehtama. Nii, et lapsed külmetasid kogu selle aja. Seda enam et tegelt on seal tubades sees puukütteahjud. On siis nii raske veidi kütta või? Või teie asi, anda juurde tekke. Kuramus kui nad teavad, et on jahe, kirjutagu siis infosse, et võiks kaaa võtta kerge fliisteki vms.
Teiseks avastati laagri lõpupoole, et kui lapsele tuleb järgi keegi teine kui tema vanem, siis peab olema kaasas volitus. Seda pole kunagi olnud, lisaks ei olnud seda infot kuskil kodulehel. hiljem kui küsisin, sisi mainiti, et unustati panna. No kurat. Ma unustan äkki laagri kinni maksta. Ja kuna ma viisin laagrisse oma lapsed ´ja lisaks veel Angelica sõbranna, siis oligi probleem. Kui laps helistab järgimineku hommikul, et emme kuule volitust on vaja....siis ajab ikka harja punaseks küll. Oligi olnud lapsi, keda ei antud kaasa tuttavatele sest paberit polnud. Kujutage ette et tulete Eesti teisest otsast järgi ühe autoga mitme sõbra lapsele ja peate tagasi sõitma ilma lasteta, sest neid ei anta teile lihtsalt kuna nad UNUSTASID seda öelda. Mina suud ka kinni ei hoidnud kuna see ei ole normaalne. Nad said selle volituse minult. Võite ise arvata kuidas. Arvan, et ma polnud ainus, kes häda sunnil oli sunnitud improviseerima. Mina ei pea nende näpukate pärast sõitama maha ei tea mis maid, et volitusi hankida. Ise nad sinna kirja panin, ise maksin kõik, ise viisin, aga tagasi ei saa tuua.....urrrrrrr.
Võimalik, et mure tulenes sellest, et sel aastal olid laagris Kaagvere tüdrukud, kes olid seal hiilinud öösiti ei tea kus, suitsetanud ja pahandust kui palju. Aga veelkord, see ei ole minu mure.
Muus osas oli ok. Kuigi Gretelil oli mitu õhtut paha ja sai kõhuvalurohtu. Oksendas isegi arsti kabineti täis. Võimalik, et päikesest. Neil ju metsa sees jooksuvõistlusi tehes, päike lagipähe paistmas, võib ikka päris katus kuumaks minna.
Käsitöövallas tuunisin Angelica pükse ja kudusin ühe mummuboolero, millest võib lugeda mu käsitöölehel. Link: http://handicraftbyjane.eu/mummuboolero/
Eile korjasime emaga tühjaks mu meeletu koguse mustasõstarapõõsaid ja aurutasin mahlaks. Otse aurutajast pudelisse, kork kinni ja valmis. Suhkrut lisan siis kui morssi teen. Kõige lihtsam ja kiirem. Käärima pole veel kunagi läinud.
Kena reede pealelõunat.
Mina ei viitsi midagi teha praegu, blogin, heegeldan ja jalad on seinal. Õues sajab vihma ja mulle sobib, tegemised on ära kurnanud.....vot sulle Eestimaist puhkust :D
Ps. Fotod on tehtud meie maja kõrval põllul. Kahte keskmist Anks ei lubanud näidata, aga kuna ta ei käis siin lugemas ja minumeelest on need nii fantast ägeda liikumise ja poosidega saanud, siis näitan ikka :D
esmaspäev, 15. juuli 2013
Poole peal täpselt
See on täiesti ulme kuidas aeg läheb. Eriti veel see, mis nii kallis on. Täpselt pool meie Eesti puhkusest on läbi, pool veel ees. Kaks nädalat kadunud kui mutiauku.
Hetkel on juba veidi tunne nagu polekski vahepeal kuskil ära olnud....aga tead, et kuskile on vaja varsti minna.
Millega oleme siis tegelenud. No eriti ei millegagi. Minu "terviserike" kestab siiani :D Pole elus kuulnud väljendit "teise päeva pohmakas" ega seda ka kogenud. Kuni siiani....30 aastaselt sain kogemuse :D Väljendus see siis selles, et teiselgi päeval ikka veel oli peavalu ja jalad nagu süldid all. Söögiisu on siiani kadunud. Vett ja mahla läheb suuremates kogustes vaid.
Eile pandi mind sundolukorda oma teise päeva pohmeluses ja saadeti paadiga järvele koos kaaskonnaga. Loksusime seal no 5 tundi kindlasti. Ma pole elus oma emaga paadiga kalal käinud ja seega naersime terve selle aja nii et ime et üldse kala saime. Pean mainima, et mul on noor ema...läheneb 50le alles. Seega ma arvan, et me hakkamegi nüüd siis tegema igasugu pulli, mida varem pole jõudnud ehk väikeste laste kõrvalt :D
Igatahes nalja oli nabani. No korduvalt sõitsime paadi põhja kinni kuna vesi on sel aastal erakordselt madal. Lõbu jätkus veelgi alustades sellest, et ussid olid nii libedad, et konksu otsa saamine oli paras tegu meile kõigile kuni lõpetades sellega, et kui saime kätte ühe korraliku linaski, siis tegi see välja tõmmates paadis sellist tralli, et hea et me põhja ei läinud. Lõpuks sai linask ema tossuga kerge peapõrutuse...vabandust!
Eile õhtul istusin teleka ette , et vaadata lahedat vana filmi " Pruudi isa 2" ja heegeldada üht uut projekti kui Eesti Energia arvas, et on õige aeg kogu poolel vallal elekter ära võtta. Helistasin ja öeldi, et kõrgepingeliini avarii. Kas tõesti! Siin ainult selle elektriga üks suur avarii ongi pidevat. Küll ei tööta eri faasid ja seega meil mingi osa majast pime , küll posti otsas on leegid püsti. Ainus asi mis on neil korras on see, et arved saabuvad korrapäraselt :D Muu tuleb korralikuks mõelda. Kodumasinad ka streigivad juba sellest pidevast voolu kõikumisest. Urrrrr......
Mis siis mul teha oli. Keerasin magama. Öösel pool 3 saadeti eesti energiast sõnum, et elekter on tagasi. Tean ise ka, et tagasi...telekas ja lambid läksid ise kõik põlema ja tööle. Käisin siis voodist üleval kõike kustutamas-sulgemas. Mõtlesin, et keeran uuesti magama, aga härra Abikaasa arvas, et kui juba mõlemad ärkasime, siis on õige aeg tõsta paat autokatusele ja mina öisele kalapüügile. Olin ma jee naeratus näol nõus, 3 tundi maganud ::D See aga polnud argument ja nii me läksimegi. Nautisime päikesetõusu ja auravat vett keset järve.
Kala saime ka . Kuramuse suur haug tuli minu isikliku õnge külge, aga kala oli tugevam ja läks koos konksuga. Kui selle purika oleks kätte saanud, siis oleks nädal aega kala söönud:D Kuramuse kahju.
Nii naljakas kuidas sellised päevad nagu täna, kui oled väga vara ärganud, tunduvad nii pikad. Kell on alles 2 läbi aga tunne on nagu oleks aeg ammu magama minna :D
Meie köök edaneb ka jõudsalt. Lagi on tehtud, seinte krohvimine käib. Oi kui lahe. Kaua oodatud kaunike.
Homme saabuvad lapsed laagrist tagasi. Paha öelda, aga väga hea rahulik on olnud. See 9 kuud Prantsusmaal pead jalad koos võttis ikka ajud krussi küll. Eestis olid muidu varem lapsed pidevalt kuskil sõpsidel külas ja öösel, seal aga sellist asja polnud. Seega 8 päeva lasteta on olnud päris asjakohane. Ja ka neile kasuks, saavad suhelda saja uue lapsega....eesti keeles....hommikust õhtuni ja teha miljon eri võistlust ja tegevust....seega sõna "igav" oli ma arvan, et selle aja sees repertuaarist väljas. Küll homsest tuleb repertuaari tagasi.
Järgmise korrani!
Hetkel on juba veidi tunne nagu polekski vahepeal kuskil ära olnud....aga tead, et kuskile on vaja varsti minna.
Millega oleme siis tegelenud. No eriti ei millegagi. Minu "terviserike" kestab siiani :D Pole elus kuulnud väljendit "teise päeva pohmakas" ega seda ka kogenud. Kuni siiani....30 aastaselt sain kogemuse :D Väljendus see siis selles, et teiselgi päeval ikka veel oli peavalu ja jalad nagu süldid all. Söögiisu on siiani kadunud. Vett ja mahla läheb suuremates kogustes vaid.
Eile pandi mind sundolukorda oma teise päeva pohmeluses ja saadeti paadiga järvele koos kaaskonnaga. Loksusime seal no 5 tundi kindlasti. Ma pole elus oma emaga paadiga kalal käinud ja seega naersime terve selle aja nii et ime et üldse kala saime. Pean mainima, et mul on noor ema...läheneb 50le alles. Seega ma arvan, et me hakkamegi nüüd siis tegema igasugu pulli, mida varem pole jõudnud ehk väikeste laste kõrvalt :D
Igatahes nalja oli nabani. No korduvalt sõitsime paadi põhja kinni kuna vesi on sel aastal erakordselt madal. Lõbu jätkus veelgi alustades sellest, et ussid olid nii libedad, et konksu otsa saamine oli paras tegu meile kõigile kuni lõpetades sellega, et kui saime kätte ühe korraliku linaski, siis tegi see välja tõmmates paadis sellist tralli, et hea et me põhja ei läinud. Lõpuks sai linask ema tossuga kerge peapõrutuse...vabandust!
Eile õhtul istusin teleka ette , et vaadata lahedat vana filmi " Pruudi isa 2" ja heegeldada üht uut projekti kui Eesti Energia arvas, et on õige aeg kogu poolel vallal elekter ära võtta. Helistasin ja öeldi, et kõrgepingeliini avarii. Kas tõesti! Siin ainult selle elektriga üks suur avarii ongi pidevat. Küll ei tööta eri faasid ja seega meil mingi osa majast pime , küll posti otsas on leegid püsti. Ainus asi mis on neil korras on see, et arved saabuvad korrapäraselt :D Muu tuleb korralikuks mõelda. Kodumasinad ka streigivad juba sellest pidevast voolu kõikumisest. Urrrrr......
Mis siis mul teha oli. Keerasin magama. Öösel pool 3 saadeti eesti energiast sõnum, et elekter on tagasi. Tean ise ka, et tagasi...telekas ja lambid läksid ise kõik põlema ja tööle. Käisin siis voodist üleval kõike kustutamas-sulgemas. Mõtlesin, et keeran uuesti magama, aga härra Abikaasa arvas, et kui juba mõlemad ärkasime, siis on õige aeg tõsta paat autokatusele ja mina öisele kalapüügile. Olin ma jee naeratus näol nõus, 3 tundi maganud ::D See aga polnud argument ja nii me läksimegi. Nautisime päikesetõusu ja auravat vett keset järve.
Kala saime ka . Kuramuse suur haug tuli minu isikliku õnge külge, aga kala oli tugevam ja läks koos konksuga. Kui selle purika oleks kätte saanud, siis oleks nädal aega kala söönud:D Kuramuse kahju.
Nii naljakas kuidas sellised päevad nagu täna, kui oled väga vara ärganud, tunduvad nii pikad. Kell on alles 2 läbi aga tunne on nagu oleks aeg ammu magama minna :D
Meie köök edaneb ka jõudsalt. Lagi on tehtud, seinte krohvimine käib. Oi kui lahe. Kaua oodatud kaunike.
Homme saabuvad lapsed laagrist tagasi. Paha öelda, aga väga hea rahulik on olnud. See 9 kuud Prantsusmaal pead jalad koos võttis ikka ajud krussi küll. Eestis olid muidu varem lapsed pidevalt kuskil sõpsidel külas ja öösel, seal aga sellist asja polnud. Seega 8 päeva lasteta on olnud päris asjakohane. Ja ka neile kasuks, saavad suhelda saja uue lapsega....eesti keeles....hommikust õhtuni ja teha miljon eri võistlust ja tegevust....seega sõna "igav" oli ma arvan, et selle aja sees repertuaarist väljas. Küll homsest tuleb repertuaari tagasi.
Järgmise korrani!
laupäev, 13. juuli 2013
"Ei" alkoholile
Kuna siin blogis on juba nagunii aru saadud, et ma kirjutan suures osas siiski sellest millest ma ise tahan, siis ega midagi ei muutu ka. Luban vabalt nurgast ristist kinni vajutada kui järgnev jutt loob minust veel mingi erineva mulje kui senini. Te ei pea isegi kunagi enam tagasi tulema kui ära hirmutan :D
Täna teeme juttu alkoholist.
Ma olen alkoholi kohalt väga konkreetne inimene. Mulle ei meeldi inimesed, kes tarbivad liiga palju ja kes lähevad juues lolliks. Ja kuna neid on väga palju, siis olen suures osas alkovastane ja ise peaaegu karsklane.
Nüüd tekib küsimus, et kui palju on liiga palju. No mina arvan, et kui igal õhtul üks meesterahvas töölt tulles pudeli õlut või nelipäki ära joob, siis on tal kahtlemata probleem.
Prantslane selle peale naeraks ja arvaks, et ma pean ravile minema ja mul on endal probleem. Veinike siin ja veinike seal on ok. isegi 3x päevas on ok. Ja ega ma ei halvustagi, sest teate....ma ei näinud selle kuu jooksul seal ÜHTEGI joodikut.
Tegelikult ei näinud ma tänavapildis isegi ühtegi purjus inimest. Jah, rannas piknikutel oli veine näha, aga sellist lällamist nagu Eestis näed ja kiiruskatseid, roolijoodikuid ja veriseid ninasid kaklustest....mitte kordagi.
No eks mind ikka vihale ajas kui pidevalt pakuti ja pakuti ja ma ütlesin, et vabandust ma ei joo ja siis pööritati silmi nagu ma oleks kohutavalt ebaviisakas. Vot ei joo jah. Ei meeldi enam, ei maitse enam, ei taha ja ongi kõik. Ja kas ma peaksin end tundma imelikult, et ma ei tarbi alkoholi. No vaevalt.
Ma olen ka noor olnud, teismeline ja teinud igasugu lollusi, laual tantsinud ja joonud nii, et maa must ja süda paha. Kes poleks. Tundub, et peabki ära proovima, aga peaasi, et meeldima ei hakka.
Vaadates maakohti, siis jääb (Eestis) vahepeal suu lahti. Kas on see tööpuudus või laiskus või mis iganes....aga noored mehed....vaevalt 20 aastased või sips üle on parmustunud. Juba sellised, kel hommikul enne kella 10 kui alkomüük algab, käed tudisevad, et oma pilsner kätte saada ja olemine paremaks teha, et siis õhtul taas käpuli olla.
Praegu on olukord, kus ma ei joo kuna ma esiteks täielikult vihkan purjus olemise tunnet ja teiseks kuna mul on järgmisel hommikul ALATI kohutavalt paha olla.
Miks täna kirjutan. Sest no eile juhtus. Saime lähedastega kokku ja tähistasime sünnat. Magama minnes oli olemine sapsis, aga mitte paha ega midagi. Ärgates oli selline tuumapohmell, et ma pole vist kunagi nii kohutavalt pead valutanud. Elu õudsaim kogemus. Viimati juhtus see vist 5 aastat tagasi, peale mida ma kinnitasin, et ei kunagi enam.
Täna ma võin kinnitada, et vähemalt järgmise 5 aasta jooksul seda taas ei juhtu. Praegu on uue päeva õhtu ja olen täiesti teovõimetu senini. Jalad on nagu süldid, pea uimas kuigi sõin ära 2000mg paratsetamooli päeva jooksul. Söök hakkas sisse minema alles veidi aega tagasi ja üleüldse unekas on peal :D
Loo point on selles, et ma ei saa aru, kuidas suudavad inimesed seda pohmakat välja kannatada. Eriti need, kes tihti joovad. See on nii kohutav, et ....normaalse mõistusega inimene ju endaga nii ei tee.
Või siis on nii, et kui palju tarbida, siis ei ole enam pohmakat? Ei teagi ja ei tahagi teada.
Alkotehased võivad minupärast enda uksed sulgeda. Nende teenuseid ma ei vaja :D
Ps. Tervitan lähedastest saatusekaaslaseid :D Homme on ilusam päev :D Uskuge mind!
pps. Enne pidu, aga tegelesin oma lemmiktööga ehk käsitööga. Tuunisin ära vana laastukorvi. Sai väga lahe Olen nii rahul. Kes tahab lugeda ja rohkem fotosid võib lugeda mu käsitööblogist : http://handicraftbyjane.eu/romantline-piknikukorv/
Täna teeme juttu alkoholist.
Ma olen alkoholi kohalt väga konkreetne inimene. Mulle ei meeldi inimesed, kes tarbivad liiga palju ja kes lähevad juues lolliks. Ja kuna neid on väga palju, siis olen suures osas alkovastane ja ise peaaegu karsklane.
Nüüd tekib küsimus, et kui palju on liiga palju. No mina arvan, et kui igal õhtul üks meesterahvas töölt tulles pudeli õlut või nelipäki ära joob, siis on tal kahtlemata probleem.
Prantslane selle peale naeraks ja arvaks, et ma pean ravile minema ja mul on endal probleem. Veinike siin ja veinike seal on ok. isegi 3x päevas on ok. Ja ega ma ei halvustagi, sest teate....ma ei näinud selle kuu jooksul seal ÜHTEGI joodikut.
Tegelikult ei näinud ma tänavapildis isegi ühtegi purjus inimest. Jah, rannas piknikutel oli veine näha, aga sellist lällamist nagu Eestis näed ja kiiruskatseid, roolijoodikuid ja veriseid ninasid kaklustest....mitte kordagi.
No eks mind ikka vihale ajas kui pidevalt pakuti ja pakuti ja ma ütlesin, et vabandust ma ei joo ja siis pööritati silmi nagu ma oleks kohutavalt ebaviisakas. Vot ei joo jah. Ei meeldi enam, ei maitse enam, ei taha ja ongi kõik. Ja kas ma peaksin end tundma imelikult, et ma ei tarbi alkoholi. No vaevalt.
Ma olen ka noor olnud, teismeline ja teinud igasugu lollusi, laual tantsinud ja joonud nii, et maa must ja süda paha. Kes poleks. Tundub, et peabki ära proovima, aga peaasi, et meeldima ei hakka.
Vaadates maakohti, siis jääb (Eestis) vahepeal suu lahti. Kas on see tööpuudus või laiskus või mis iganes....aga noored mehed....vaevalt 20 aastased või sips üle on parmustunud. Juba sellised, kel hommikul enne kella 10 kui alkomüük algab, käed tudisevad, et oma pilsner kätte saada ja olemine paremaks teha, et siis õhtul taas käpuli olla.
Praegu on olukord, kus ma ei joo kuna ma esiteks täielikult vihkan purjus olemise tunnet ja teiseks kuna mul on järgmisel hommikul ALATI kohutavalt paha olla.
Miks täna kirjutan. Sest no eile juhtus. Saime lähedastega kokku ja tähistasime sünnat. Magama minnes oli olemine sapsis, aga mitte paha ega midagi. Ärgates oli selline tuumapohmell, et ma pole vist kunagi nii kohutavalt pead valutanud. Elu õudsaim kogemus. Viimati juhtus see vist 5 aastat tagasi, peale mida ma kinnitasin, et ei kunagi enam.
Täna ma võin kinnitada, et vähemalt järgmise 5 aasta jooksul seda taas ei juhtu. Praegu on uue päeva õhtu ja olen täiesti teovõimetu senini. Jalad on nagu süldid, pea uimas kuigi sõin ära 2000mg paratsetamooli päeva jooksul. Söök hakkas sisse minema alles veidi aega tagasi ja üleüldse unekas on peal :D
Loo point on selles, et ma ei saa aru, kuidas suudavad inimesed seda pohmakat välja kannatada. Eriti need, kes tihti joovad. See on nii kohutav, et ....normaalse mõistusega inimene ju endaga nii ei tee.
Või siis on nii, et kui palju tarbida, siis ei ole enam pohmakat? Ei teagi ja ei tahagi teada.
Alkotehased võivad minupärast enda uksed sulgeda. Nende teenuseid ma ei vaja :D
Ps. Tervitan lähedastest saatusekaaslaseid :D Homme on ilusam päev :D Uskuge mind!
pps. Enne pidu, aga tegelesin oma lemmiktööga ehk käsitööga. Tuunisin ära vana laastukorvi. Sai väga lahe Olen nii rahul. Kes tahab lugeda ja rohkem fotosid võib lugeda mu käsitööblogist : http://handicraftbyjane.eu/romantline-piknikukorv/
reede, 12. juuli 2013
"50 halli varjundit"
Käisin raamatupoes. Võtsin siis riiulist kätte selle kuulsa raamatu: 50 halli varjundit. Tegin suva kohast lahti. Nojah. Keset raamatupoodi saja inimese keskel seistes oli imelik küll neid ridu lugeda. Ma olen suur inimene, kujutage ette, olen isegi Maaja ajakirja käes hoidnud ja pilgu sisse visanud. No Maaja on pehme ajakiri selle kõrval, mis sellest raamatust vastu vahtis :D See oli ikka täielik pesuehtne porr :D
Või siis juhtus avanema see kõige põhjalikuma kirjeldusega lehekülg :D Kuna siin käib ka lapsi lugemas, siis ma rohkem sellest ei räägi, aga päris niimodi lasteraamatutega samal alusel odavmüügis seda olla küll ei tohiks. See võib anda effekti " tempel mällu igaveseks".
Hetk hiljem märkasin, et kaks müüjat piidlesid mind kassa poolt silmanurgast :D Ju neil on juba kujunenud puht proffessionaalne huvi, et kuidas inimesed reageerivad:D Mis ma ikka reageerisin. Panin tagasi ja kõndisin kokaraamatute juurde. Ma ei salga, et mulle meeldivad armastusromaanid, kus sees veidi romantikat, aga mitte sel kujul, nagu selles raamatus. Eks näis, ehk kunagi tulevikus kui tõesti vajan sedamoodi turgutust oma elus :D
Raamatututvustus ütleb nii : raamatuturgude überhitt – moodsale fantaseerimisvõimelisele naisele suunatud E. L. Jamesi erootiline menuromaan “Viiskümmend halli varjundit”.
Hitt võib ta olla. Ilmas on igasugu inimesi :D Mõni pidi isegi oma potilillest kummipuuga suhtes olema :D(seda rääkis mulle eile sõbranna, kes oli vastavat saadet näinud eelmisel päeval telekast :D) Kas te kujutate ette, et meie seas on inimesi, kes on füüsilises suhtes oma potitaimega kirjeldades oma ilmatut iha ja armastust tema vastu avalikus telesaates?
Haige värk :D
Ja see võib olla su töökaaslane, naaber, parim sõber :D Veel haigem :D
Või siis juhtus avanema see kõige põhjalikuma kirjeldusega lehekülg :D Kuna siin käib ka lapsi lugemas, siis ma rohkem sellest ei räägi, aga päris niimodi lasteraamatutega samal alusel odavmüügis seda olla küll ei tohiks. See võib anda effekti " tempel mällu igaveseks".
Hetk hiljem märkasin, et kaks müüjat piidlesid mind kassa poolt silmanurgast :D Ju neil on juba kujunenud puht proffessionaalne huvi, et kuidas inimesed reageerivad:D Mis ma ikka reageerisin. Panin tagasi ja kõndisin kokaraamatute juurde. Ma ei salga, et mulle meeldivad armastusromaanid, kus sees veidi romantikat, aga mitte sel kujul, nagu selles raamatus. Eks näis, ehk kunagi tulevikus kui tõesti vajan sedamoodi turgutust oma elus :D
Raamatututvustus ütleb nii : raamatuturgude überhitt – moodsale fantaseerimisvõimelisele naisele suunatud E. L. Jamesi erootiline menuromaan “Viiskümmend halli varjundit”.
Hitt võib ta olla. Ilmas on igasugu inimesi :D Mõni pidi isegi oma potilillest kummipuuga suhtes olema :D(seda rääkis mulle eile sõbranna, kes oli vastavat saadet näinud eelmisel päeval telekast :D) Kas te kujutate ette, et meie seas on inimesi, kes on füüsilises suhtes oma potitaimega kirjeldades oma ilmatut iha ja armastust tema vastu avalikus telesaates?
Haige värk :D
Ja see võib olla su töökaaslane, naaber, parim sõber :D Veel haigem :D
neljapäev, 11. juuli 2013
10 päeva Eesti elu
Mõtlesin siin...
et kas ma olen siis suhtumisega " olen Tallinnast ja maksan" nagu eelmise postituse kommantaarides arvati.
Jõudsin peale mõningast mõtisklust ja tuttavalt, kes ka palju välismaal olnud järgi küsides, et olen ma siis mingi tuusa täis väljamaalane nüüd tema arvates, arusaamale et ei ole.
Päris tavaline eestlane olen...veidi suurema silmaringiga nüüd lihtsalt rohkem.
Ma ei tea kas eestlase "kohus" on olla kuri ja tusane ja morn sest põhjendusi on ju miljon. Küll on sitt kliima ja halvad naabrid ja väike palk. On ju need mõjuvad põhjused küll...ma ise oma mõttes vabandan ka mossis linnapilti vaadates, et siin pole kerge elu. Aga raskel elul ja matsiks olemisel on suur vahe.
Käisin eile juuksuris. Sattusin väga laheda noore neiu juurde, kes algul oli väga häbelik ja ei teinud suud lahti rohkemaks kui küsida, mida me siis täna teeme. Alustasin ise juttu ja lõpuks lobisesime maast ja ilmast. Selgus, et ka tema elanud terve aasta Prantsusmaal. Mõnusad 2 tundi olid. Samal ajal aga kõrvaltoolis istunud naisterahvas ei suutnud oma silmi ära pööritada kui me juttu kuulas. Ei meeldinud talle kui me juuksuriga koos jõudsime järeldusele, et sips mossis ja hall see eluke on siin. Oleks tol hetkel saanud selle tädi nägu jäädvustada ja talle näidata, ei siis oleks jäänud tal üle muud kui meiega nõustuda.
Seoses "tere" ütlemisega on selge erinevus selles, et kui prantslane teretab, siis on see sulaselge viisakus ja nende jaoks elementaarne ka võõraste puhul.
Kui aga eestlasele " tere " öeldakse, siis ta esimesena mõtleb : kes see veel oli? kas ma peaks teda tundma vää? Polnud ka mina erand. Vahel mõtlesin veel 3 päeva tagantjärele, et kust ma peaks seda inimest teadma ometi :D Ja fakt on, et kuskilt pead tundma, sest siin ei ütle never sulle võõras inimene tere.
Birx kirjeldas mu eelmise postituse kommentaarides nii lahedalt, kuidas ta oma välismaal elanud õega läks Eestis pubisse. Kuidas nad sisenesid ja õde oli sundimatult laia naeratusega kogu maja rahvast teretanud. Varem oleksin vist mõelnud küll, et kummaline. Nüüd ma arvan, et oleksin täiesti võimeline mõtlematult ise lauas istudes sellist inimest kõva häälega vast tervitama :D
Aga ok muud juttu ka.
Mis me siis teinud oleme?
Remontinud, saaginud, puurinud, klopsinud ja lammutanud ja uuesti ehitanud. Lage pannud.
Sorteerinud veel ja rohkem. Oi kus oli asju. Nädal aega iga päev...nüüd on majal tiir peal. Olen ikka täiega prügikorjaja olnud. Kõike võib vaja minna. Nüüd on suurem osa läinud. Läbi vaatamist vajab veel mu lõngakapp ja kangakapp. Need aga on mu pühamud :D ja seda teen siis kui mul on rohkem aega.
Panime Härra abikaasaga ära uue lae. Varsti läheb suuremaks krohvimiseks. Otsustasime, et kipsplaat jääb ära. Esiteks on ta nõrk, teiseks pole nende jääkidega midagi peale hakata. Kolmandaks oskab ta suurepäraselt krohvida....seega kipsplaat jääb poodi meist puutumata.
Käisime kalal. Ojaa. Kalal. Õnged, ussid......paradiis. See on täielik sõltuvus...iga päev käime :D
24 kala. Latikad, sekka mõni särg. Suitsuahju. Nämmmmmmmmm
Kalad läksid kalliks maksma. Istusin vee äärde ja telefon libises järve. Sinna ta jäi koos mu sim kaardi ja kõikide numbritega. Õnneks sain Elisast uue. 10 euro eest säilis ka vana number. Jõudsin koju ja avastasin targa peaga, et pole ühtegi telefoni kuhu SIM sisse panna. Prantsusmaalt võtud telefonid on lukus ja ei lase sisestada võõraid kaarte.
Lapsed said laagrisse viidud. Hetkel on kolmas päev. Tundub, et on ok. Gretel helistas, et kui ma tuleks ja tooks talle limonaadi ja krõpsu, siis oleks veel parem. Anks helistas, et kui laagris oleks mõni poiss ka siis oleks vähe parem. Sel aastal pidid olema vaid paar päkapikku, ehk tõsine puudus kenadest teismelistest poistest. Kahju.........
või siis mitte :D:D:D:D
Ma olen siin mõelnud. Et keeruline on. Mulle meeldib korraga kahes riigis elada. Kui vaid saaks neid miksida oleks ideaalne.
Üldse olen ma viimasel ajal kuidagi rahutu. Asi hakkas vist siis kui blogija Tikker Norrast pms üleöö kolis Norrast tagasi Eestisse. Mina ei tea miks see mind rööpast välja lõi. Imelik olen. Senini lugesin seda blogi ja neid raskusi, mis on seal ja mis meil Pratsusmaal ja kuidagi samastusin ja sain tuge. Võõralt inimeselt.....rohkem kui oma tuttavatelt.
MA tahaks elada Pratsusmaal OMA majas, mis on mul siin Eestis. Ja kaasa võtta oma ema ja õe. Siis poleks siin midagi mida rohkem igatseda. No ok, kohukesed ja must leib on, aga neid hakkan ise tegema.
Ja just maha jääv pere ja mu maja on need asjad, mis tekitavad kurbuse hinges.
Ma ei taha seda masu ja igavest talve ja kalleid hindu. Ma tahan sooja ja positiivset ühiskonda. Kuidas need täiesti erinevat asja maailmas küll klappima saada.
Ps. Meil on siil. Oma isikliku aia isiklik siil. Supernunnu. Eile tõime tuppa. Härra teatas, et too piima anname talle. Mina vaidlen, et joob ta jee sul siin toas vangistuses mingit piima.
Jõi....lurin taga. Ajas veidi vaibale ja limpsis selle veel puhtaks :D Siis viisime õue tagasi ja läks oma teed.
Vot millega tegelevad vanemad kui lapsed on laagris :D
Foto ENNE......hiljem on siis hea võrrelda kui tuleb foto PÄRAST
et kas ma olen siis suhtumisega " olen Tallinnast ja maksan" nagu eelmise postituse kommantaarides arvati.
Jõudsin peale mõningast mõtisklust ja tuttavalt, kes ka palju välismaal olnud järgi küsides, et olen ma siis mingi tuusa täis väljamaalane nüüd tema arvates, arusaamale et ei ole.
Päris tavaline eestlane olen...veidi suurema silmaringiga nüüd lihtsalt rohkem.
Ma ei tea kas eestlase "kohus" on olla kuri ja tusane ja morn sest põhjendusi on ju miljon. Küll on sitt kliima ja halvad naabrid ja väike palk. On ju need mõjuvad põhjused küll...ma ise oma mõttes vabandan ka mossis linnapilti vaadates, et siin pole kerge elu. Aga raskel elul ja matsiks olemisel on suur vahe.
Käisin eile juuksuris. Sattusin väga laheda noore neiu juurde, kes algul oli väga häbelik ja ei teinud suud lahti rohkemaks kui küsida, mida me siis täna teeme. Alustasin ise juttu ja lõpuks lobisesime maast ja ilmast. Selgus, et ka tema elanud terve aasta Prantsusmaal. Mõnusad 2 tundi olid. Samal ajal aga kõrvaltoolis istunud naisterahvas ei suutnud oma silmi ära pööritada kui me juttu kuulas. Ei meeldinud talle kui me juuksuriga koos jõudsime järeldusele, et sips mossis ja hall see eluke on siin. Oleks tol hetkel saanud selle tädi nägu jäädvustada ja talle näidata, ei siis oleks jäänud tal üle muud kui meiega nõustuda.
Seoses "tere" ütlemisega on selge erinevus selles, et kui prantslane teretab, siis on see sulaselge viisakus ja nende jaoks elementaarne ka võõraste puhul.
Kui aga eestlasele " tere " öeldakse, siis ta esimesena mõtleb : kes see veel oli? kas ma peaks teda tundma vää? Polnud ka mina erand. Vahel mõtlesin veel 3 päeva tagantjärele, et kust ma peaks seda inimest teadma ometi :D Ja fakt on, et kuskilt pead tundma, sest siin ei ütle never sulle võõras inimene tere.
Birx kirjeldas mu eelmise postituse kommentaarides nii lahedalt, kuidas ta oma välismaal elanud õega läks Eestis pubisse. Kuidas nad sisenesid ja õde oli sundimatult laia naeratusega kogu maja rahvast teretanud. Varem oleksin vist mõelnud küll, et kummaline. Nüüd ma arvan, et oleksin täiesti võimeline mõtlematult ise lauas istudes sellist inimest kõva häälega vast tervitama :D
Aga ok muud juttu ka.
Mis me siis teinud oleme?
Remontinud, saaginud, puurinud, klopsinud ja lammutanud ja uuesti ehitanud. Lage pannud.
Sorteerinud veel ja rohkem. Oi kus oli asju. Nädal aega iga päev...nüüd on majal tiir peal. Olen ikka täiega prügikorjaja olnud. Kõike võib vaja minna. Nüüd on suurem osa läinud. Läbi vaatamist vajab veel mu lõngakapp ja kangakapp. Need aga on mu pühamud :D ja seda teen siis kui mul on rohkem aega.
Panime Härra abikaasaga ära uue lae. Varsti läheb suuremaks krohvimiseks. Otsustasime, et kipsplaat jääb ära. Esiteks on ta nõrk, teiseks pole nende jääkidega midagi peale hakata. Kolmandaks oskab ta suurepäraselt krohvida....seega kipsplaat jääb poodi meist puutumata.
Käisime kalal. Ojaa. Kalal. Õnged, ussid......paradiis. See on täielik sõltuvus...iga päev käime :D
24 kala. Latikad, sekka mõni särg. Suitsuahju. Nämmmmmmmmm
Kalad läksid kalliks maksma. Istusin vee äärde ja telefon libises järve. Sinna ta jäi koos mu sim kaardi ja kõikide numbritega. Õnneks sain Elisast uue. 10 euro eest säilis ka vana number. Jõudsin koju ja avastasin targa peaga, et pole ühtegi telefoni kuhu SIM sisse panna. Prantsusmaalt võtud telefonid on lukus ja ei lase sisestada võõraid kaarte.
Lapsed said laagrisse viidud. Hetkel on kolmas päev. Tundub, et on ok. Gretel helistas, et kui ma tuleks ja tooks talle limonaadi ja krõpsu, siis oleks veel parem. Anks helistas, et kui laagris oleks mõni poiss ka siis oleks vähe parem. Sel aastal pidid olema vaid paar päkapikku, ehk tõsine puudus kenadest teismelistest poistest. Kahju.........
või siis mitte :D:D:D:D
Ma olen siin mõelnud. Et keeruline on. Mulle meeldib korraga kahes riigis elada. Kui vaid saaks neid miksida oleks ideaalne.
Üldse olen ma viimasel ajal kuidagi rahutu. Asi hakkas vist siis kui blogija Tikker Norrast pms üleöö kolis Norrast tagasi Eestisse. Mina ei tea miks see mind rööpast välja lõi. Imelik olen. Senini lugesin seda blogi ja neid raskusi, mis on seal ja mis meil Pratsusmaal ja kuidagi samastusin ja sain tuge. Võõralt inimeselt.....rohkem kui oma tuttavatelt.
MA tahaks elada Pratsusmaal OMA majas, mis on mul siin Eestis. Ja kaasa võtta oma ema ja õe. Siis poleks siin midagi mida rohkem igatseda. No ok, kohukesed ja must leib on, aga neid hakkan ise tegema.
Ja just maha jääv pere ja mu maja on need asjad, mis tekitavad kurbuse hinges.
Ma ei taha seda masu ja igavest talve ja kalleid hindu. Ma tahan sooja ja positiivset ühiskonda. Kuidas need täiesti erinevat asja maailmas küll klappima saada.
Ps. Meil on siil. Oma isikliku aia isiklik siil. Supernunnu. Eile tõime tuppa. Härra teatas, et too piima anname talle. Mina vaidlen, et joob ta jee sul siin toas vangistuses mingit piima.
Jõi....lurin taga. Ajas veidi vaibale ja limpsis selle veel puhtaks :D Siis viisime õue tagasi ja läks oma teed.
Vot millega tegelevad vanemad kui lapsed on laagris :D
Foto ENNE......hiljem on siis hea võrrelda kui tuleb foto PÄRAST
reede, 5. juuli 2013
Sorteerimine, sorteerimine, sorteerimine.......
.....sekka veel kamalutäis remonti ja näpuotsatäis probleeme. Või siis teistpidi : näpuotsatäis remonti ja kamaluga probleeme.
Et asi oleks veidi selgem, siis annan kiire ülevaate meie majast. Kui me kunagi selle ostsime, siis oli siin tuba, kus elati ja laut. Sama katuse all muideks. Ühekordne.Oleme siin remontinud ja teinud ja arenenud juba peaaegu 8 aastat. Teate ju küll mismoodi eesti palkade juures ehitada saab, ei saagi. Õnneks on Härra abikaasa kuldsete kätega ehitusmees ja teeb kõik ise. Kui peaks veel kedagi palkama, siis ei saaks kunagi midagi valmis.
Nii siis on selle 8 aasta jooksul meie 40 ruudusest algsest toast arenenud 160 ruudune kahekordne maja. Ikka tasapisi. Jupphaaval. Alles eelmisel aastal jõudsime lõpuks selleni, et saime valmis OMA uhke katusealuse magamistoa kuhu paistab sisse hommikune päike sellest hetkest kui ta tõuseb ja kuni lõunani välja. Vaatega metsadele ja põldudele. Ok kaugemal on paar maja veel, aga meil nii suured viljapuud , et eriti meid ei nähta. Nii kahju on sellest, et me ju kolisime siit ära Prantsusmaale just siis kui värske magamistuba oli valmis, seega kasutada seda polegi saanud väga. Ma nii tahtsin koheda seda fiilingut, etärkan ülesse ja suurest rõduuksest on näha kuidas langeb laia lund:D Kasvõi korraks oleks tahtnud seda näha. Aga ok, küll kunagi näen:D
Teisel korrusel on siis meil veel suur elutuba ja lastetoad. ERALDI lastetoad. Oh see on asi mida ma igatsen. Prantsusmaal lapsed jagasid tuba ja see oli õudus kuubis kuidas nad ei mahu ära.
Seega kõige uuem ja korralikum, värskelt valminud ongi meie teine korrus.
Esimesel korrusel on uued ruumid vaid saun ja wc. Muu on see, milleni jõudnud pole. Kunagi tõmbas härra Abikaasa kiirkorras seinte peale mingi ehituskanga, et see õudus näha poleks. No ütleme, et ühes osas majas peeti lambaid ja kanu. Siiani kui vaatad, siis on seintes näha lohud, kus lambad on seinablokki närinud.
Ei ärge saage valesti aru, ma ei ela ikka päris peldikus. Oleme muutnud selel ikak suht hubaseks ja elada saab kenasti. Puudu on vaid uudne remont.
Nüüd tulime siia ja hakkasime tegema just seda osa, mis on täiesti varem puutumata jäänud. Ja juba hakkab ausõna looma. Üleeile panime kahekesi lage plaatidega üle. Seal oli vanadest laudadest lagi, mille vahelt kukkus pidevalt alla linakiudu, millega vanasti põrandaid ja vahelagesid soojustati ja kuna ta tõesti ei olnud väga heas seisus, siis kahjuks pidime selel üle tegema. Oleks tahtnud küll jätta seda vana ja puhastada, aga kahjuks oli seisukord halb.
Elekter sai veetud uude ossa. Lõppeb viimaks see pikendusjuhtmetega elu :D No ega ma saan ju aru, et laudas lammastel polnudki seinas pistikuid vaja :D Seega ongi see töö, mis tuleb ära teha.
Meie elu näebki hetkel välja nagu Pipi segasummasuvila.
Sööme valmissalateid ja pihve, puuvilju ja võileibu sest köök on ju ka laiali lammutatud kõik. Kogu 60 ruudu asjad on kuhjatud 20 ruuduse toa peale, kaasa arvatud külmikud ja muu. Ja muudkui ehitame ja lammutame. Tolmu on täis silmad, suud ja krvaaugud. Ja tegelikult oleme me täiesti õnnelikud. Vähemalt mina olen. Mul pole vaja kuskile minna, ega midagi teha. Ma sorteerin ja koristan ja elu on lill. Vahepeal hoian kaableid või tõstame 2,5 meetriseid laeplaate ja kõik on ok.
Kas ka härra abikaasa nii rahul on kui mina ma ei tea. On ju selle paari päeva jooksul olnud nii palju takistusi, mis segavad töö tegemist. Küll lõhkevad torud jne. eile kadus meil poolest majat elekter. Pool päeva läks nässu. Eesti Energia käis ja ütles, et nad ei saa aidata. Asi on meie maakaablis arvatavasti. Kas tegu on nüüd külmaga talvel nihkunud maapinnaga või mis ei teagi. Halvim variant on see, e peame võtma kopa ja kaevama üles pool aeda, et hakata maa seest elektrikaablit uut paigaldama. Teine variant on jätta see 1 elektrifaas praegu tagasi lülitamata ja panna majas sips elektrijuhtmeid ringi ja elada edasi. Nii vist teemegi. Nii aja kui raha kokkuhoiu mõttes. Eks kunagi kui peaks tõesti olema vaja seda faasi tagai juurde, siis võtame selle jama ette.
Tartu tänavad on nii tühjad , kõik on kuskile läinud :D Nii naljakas. Prantsusmaal ei saa kunagi rahvas niimoodi otsa. Kats just oma Varssavi blogis kirjutas samast asjast, et alati on möll ja melu ja rahvas parkides ja turgudel. Siin on kõik vist Pärnus ja Peipsi ääres. Ja mul pole kumbagi vaja:D
Eile küsiti, et kas niisama kodus istutegi kogu selle aja? Istume jah. Ma tulingi ju koju puhkama. Ja see asi mida ma siin teen ongi mu puhkus. Mul pole vaja ei randa, ei Pärnut.
Ma olen elanud 9 kuud Euroopa ühe suurima järve ääres....ok mite just nii, aga ikka megasuur on Genfi järv küll. Ma olen uinunud lainekohinas ja jalutanud seda äärtpidi iga päev. Ma ei vaja Pärnut ega Peipsit :D
Mul on mu 2000 ruudune aed ja maja kõrval laiuv rukkipõld ja ma olen nii rahul kui üldse olla saab. Ma ei taha istuda rooli ega kuskile sõita. Mul on siiani pedaali maitse suus. Isegi 6 km poodi sõit on mu jaoks surmtüütu.
Ma lähen uksest välja, astun paljajalu oma pehmel ristikul ja naudin päikest kohvitass pihus ja siis kobin tuppa taas sorteerima ja nii need päevad lähevad.
Ja ärge saage valesti aru, ma mäletan seda selgelt, mis tunne on istuda siin kliimas ja oodata suve kolmveerand aastast, et saaks päikest ja puhkust ja randa. Et läheks ometi kodust ära ja kiks kuskil.
Ma ei halvusta. Peabki minema, muidu võib lihtsalt lolliks minna.
Aga minul pole seda lihtsalt hetkel absoluutselt vaja.
Ja muide. Kas te kujutate ette kui palju kasutuid asju võib oma elamisest leida kui sa päärdud sinna tagasi peale 9 kuud eemal olekut. Oumaigaad. Pasaladu ausõna. MA loobin minema kõike ja rohkemgi veel. Ms on ometi mul mõttes olnud, et mul igasugu saasta elamine täis on. Esiteks võtsime ette riidekapid. No prügikottide viisi kasutut: küll pisikesed, küll moest läinud ja niisama igavad. Ma ei salga, et ma leidsin kapist ka riideid, mis mulle varem selga ei läindu ja nüüd parajad on ja mul on sigahea meel selle üle :D Ja leidsin ka mõnusaid pükse, mis kolides maha jäid, aga oli palju asju, mis lihtsalt rändasid kaltsukotti. Ja siis mänguasjad ja muu kola. Oi seda saab üks järelkärutäis kui mitte mitu. Mul on alles veerand soreteeritud :D
Aga nüüd ongi mula pikaks läinud. Tagasi tegudele. Küll ma varsti taas annan ülevaate eluolust Eesti moodi :D
Kena päeva!
Issake hakkasin mõtlema praegu mis nädalapäev on. Reede vist. Pean üle kontrollima :D
Tsau
Et asi oleks veidi selgem, siis annan kiire ülevaate meie majast. Kui me kunagi selle ostsime, siis oli siin tuba, kus elati ja laut. Sama katuse all muideks. Ühekordne.Oleme siin remontinud ja teinud ja arenenud juba peaaegu 8 aastat. Teate ju küll mismoodi eesti palkade juures ehitada saab, ei saagi. Õnneks on Härra abikaasa kuldsete kätega ehitusmees ja teeb kõik ise. Kui peaks veel kedagi palkama, siis ei saaks kunagi midagi valmis.
Nii siis on selle 8 aasta jooksul meie 40 ruudusest algsest toast arenenud 160 ruudune kahekordne maja. Ikka tasapisi. Jupphaaval. Alles eelmisel aastal jõudsime lõpuks selleni, et saime valmis OMA uhke katusealuse magamistoa kuhu paistab sisse hommikune päike sellest hetkest kui ta tõuseb ja kuni lõunani välja. Vaatega metsadele ja põldudele. Ok kaugemal on paar maja veel, aga meil nii suured viljapuud , et eriti meid ei nähta. Nii kahju on sellest, et me ju kolisime siit ära Prantsusmaale just siis kui värske magamistuba oli valmis, seega kasutada seda polegi saanud väga. Ma nii tahtsin koheda seda fiilingut, etärkan ülesse ja suurest rõduuksest on näha kuidas langeb laia lund:D Kasvõi korraks oleks tahtnud seda näha. Aga ok, küll kunagi näen:D
Teisel korrusel on siis meil veel suur elutuba ja lastetoad. ERALDI lastetoad. Oh see on asi mida ma igatsen. Prantsusmaal lapsed jagasid tuba ja see oli õudus kuubis kuidas nad ei mahu ära.
Seega kõige uuem ja korralikum, värskelt valminud ongi meie teine korrus.
Esimesel korrusel on uued ruumid vaid saun ja wc. Muu on see, milleni jõudnud pole. Kunagi tõmbas härra Abikaasa kiirkorras seinte peale mingi ehituskanga, et see õudus näha poleks. No ütleme, et ühes osas majas peeti lambaid ja kanu. Siiani kui vaatad, siis on seintes näha lohud, kus lambad on seinablokki närinud.
Ei ärge saage valesti aru, ma ei ela ikka päris peldikus. Oleme muutnud selel ikak suht hubaseks ja elada saab kenasti. Puudu on vaid uudne remont.
Nüüd tulime siia ja hakkasime tegema just seda osa, mis on täiesti varem puutumata jäänud. Ja juba hakkab ausõna looma. Üleeile panime kahekesi lage plaatidega üle. Seal oli vanadest laudadest lagi, mille vahelt kukkus pidevalt alla linakiudu, millega vanasti põrandaid ja vahelagesid soojustati ja kuna ta tõesti ei olnud väga heas seisus, siis kahjuks pidime selel üle tegema. Oleks tahtnud küll jätta seda vana ja puhastada, aga kahjuks oli seisukord halb.
Elekter sai veetud uude ossa. Lõppeb viimaks see pikendusjuhtmetega elu :D No ega ma saan ju aru, et laudas lammastel polnudki seinas pistikuid vaja :D Seega ongi see töö, mis tuleb ära teha.
Meie elu näebki hetkel välja nagu Pipi segasummasuvila.
Sööme valmissalateid ja pihve, puuvilju ja võileibu sest köök on ju ka laiali lammutatud kõik. Kogu 60 ruudu asjad on kuhjatud 20 ruuduse toa peale, kaasa arvatud külmikud ja muu. Ja muudkui ehitame ja lammutame. Tolmu on täis silmad, suud ja krvaaugud. Ja tegelikult oleme me täiesti õnnelikud. Vähemalt mina olen. Mul pole vaja kuskile minna, ega midagi teha. Ma sorteerin ja koristan ja elu on lill. Vahepeal hoian kaableid või tõstame 2,5 meetriseid laeplaate ja kõik on ok.
Kas ka härra abikaasa nii rahul on kui mina ma ei tea. On ju selle paari päeva jooksul olnud nii palju takistusi, mis segavad töö tegemist. Küll lõhkevad torud jne. eile kadus meil poolest majat elekter. Pool päeva läks nässu. Eesti Energia käis ja ütles, et nad ei saa aidata. Asi on meie maakaablis arvatavasti. Kas tegu on nüüd külmaga talvel nihkunud maapinnaga või mis ei teagi. Halvim variant on see, e peame võtma kopa ja kaevama üles pool aeda, et hakata maa seest elektrikaablit uut paigaldama. Teine variant on jätta see 1 elektrifaas praegu tagasi lülitamata ja panna majas sips elektrijuhtmeid ringi ja elada edasi. Nii vist teemegi. Nii aja kui raha kokkuhoiu mõttes. Eks kunagi kui peaks tõesti olema vaja seda faasi tagai juurde, siis võtame selle jama ette.
Tartu tänavad on nii tühjad , kõik on kuskile läinud :D Nii naljakas. Prantsusmaal ei saa kunagi rahvas niimoodi otsa. Kats just oma Varssavi blogis kirjutas samast asjast, et alati on möll ja melu ja rahvas parkides ja turgudel. Siin on kõik vist Pärnus ja Peipsi ääres. Ja mul pole kumbagi vaja:D
Eile küsiti, et kas niisama kodus istutegi kogu selle aja? Istume jah. Ma tulingi ju koju puhkama. Ja see asi mida ma siin teen ongi mu puhkus. Mul pole vaja ei randa, ei Pärnut.
Ma olen elanud 9 kuud Euroopa ühe suurima järve ääres....ok mite just nii, aga ikka megasuur on Genfi järv küll. Ma olen uinunud lainekohinas ja jalutanud seda äärtpidi iga päev. Ma ei vaja Pärnut ega Peipsit :D
Mul on mu 2000 ruudune aed ja maja kõrval laiuv rukkipõld ja ma olen nii rahul kui üldse olla saab. Ma ei taha istuda rooli ega kuskile sõita. Mul on siiani pedaali maitse suus. Isegi 6 km poodi sõit on mu jaoks surmtüütu.
Ma lähen uksest välja, astun paljajalu oma pehmel ristikul ja naudin päikest kohvitass pihus ja siis kobin tuppa taas sorteerima ja nii need päevad lähevad.
Ja ärge saage valesti aru, ma mäletan seda selgelt, mis tunne on istuda siin kliimas ja oodata suve kolmveerand aastast, et saaks päikest ja puhkust ja randa. Et läheks ometi kodust ära ja kiks kuskil.
Ma ei halvusta. Peabki minema, muidu võib lihtsalt lolliks minna.
Aga minul pole seda lihtsalt hetkel absoluutselt vaja.
Ja muide. Kas te kujutate ette kui palju kasutuid asju võib oma elamisest leida kui sa päärdud sinna tagasi peale 9 kuud eemal olekut. Oumaigaad. Pasaladu ausõna. MA loobin minema kõike ja rohkemgi veel. Ms on ometi mul mõttes olnud, et mul igasugu saasta elamine täis on. Esiteks võtsime ette riidekapid. No prügikottide viisi kasutut: küll pisikesed, küll moest läinud ja niisama igavad. Ma ei salga, et ma leidsin kapist ka riideid, mis mulle varem selga ei läindu ja nüüd parajad on ja mul on sigahea meel selle üle :D Ja leidsin ka mõnusaid pükse, mis kolides maha jäid, aga oli palju asju, mis lihtsalt rändasid kaltsukotti. Ja siis mänguasjad ja muu kola. Oi seda saab üks järelkärutäis kui mitte mitu. Mul on alles veerand soreteeritud :D
Aga nüüd ongi mula pikaks läinud. Tagasi tegudele. Küll ma varsti taas annan ülevaate eluolust Eesti moodi :D
Kena päeva!
Issake hakkasin mõtlema praegu mis nädalapäev on. Reede vist. Pean üle kontrollima :D
Tsau
neljapäev, 4. juuli 2013
Matsid
Käisime hambaarstil täna terve pesakonnaga. Oli päris hea sooritus. Gretel pääses ainult 30 sekundise suu lahti tegemisega. Angelical oli pisike plommipanek. Mul üks hambanurga korrektuur ja härra abikaasal paar plommi kaasaegsemate vastu vahetada. Rõõm missugune. Nii tor on käia arsti juures ja kuulda, et midagi pole viga. Seda pole ammu olnud.
Käisin poes ka. Sööki ostmas. Panin asjad kassalindile ja minu ees olev naine tõstis meie kaupade vahele selle pulga (teate küll, mis eri klientide kaupu eraldab). Tänasin teda. Olen harjunud sellega, et inimesed on viisakad. Prantsusmaal kui keegi midagi teeb, ulatab või kasvõi selle pulga tõstab, siis ALATI inimene ka tänab. See tädi täna maximas pööritas aga mu tänamise peale niimoodi silmi, et....
Teises kassas ostis noormees omale telefonile kõnekaarti. Maksis müntides. Kassapidaja rääkis kõva häälega samal ajal teise müüjaga vene keeles juttu ja nähes, et peab sente ja münte lugema, pööritas niimoodi silmi, et ime et need üldse pähe tal jäid. Vahepeal viskas noormehele selliseid pilke nagu tollel peaks olema häbi, et selline vaene rott on et müntides maksab.
Kummaline ....vanasti oli 156 krooni megasuur raha. Nüüd on aga 10 eurot müntides kerjuste raha, millega peaks olema piinlk poodi minna. Viska või purskkaevu, aga jumala eest ära mine poodi endal marki täis tegema või müüjat kurnama....lõppude lõpuks on ju vaja tal osata need kokku ka lugeda.
Käisin poes ka. Sööki ostmas. Panin asjad kassalindile ja minu ees olev naine tõstis meie kaupade vahele selle pulga (teate küll, mis eri klientide kaupu eraldab). Tänasin teda. Olen harjunud sellega, et inimesed on viisakad. Prantsusmaal kui keegi midagi teeb, ulatab või kasvõi selle pulga tõstab, siis ALATI inimene ka tänab. See tädi täna maximas pööritas aga mu tänamise peale niimoodi silmi, et....
Teises kassas ostis noormees omale telefonile kõnekaarti. Maksis müntides. Kassapidaja rääkis kõva häälega samal ajal teise müüjaga vene keeles juttu ja nähes, et peab sente ja münte lugema, pööritas niimoodi silmi, et ime et need üldse pähe tal jäid. Vahepeal viskas noormehele selliseid pilke nagu tollel peaks olema häbi, et selline vaene rott on et müntides maksab.
Kummaline ....vanasti oli 156 krooni megasuur raha. Nüüd on aga 10 eurot müntides kerjuste raha, millega peaks olema piinlk poodi minna. Viska või purskkaevu, aga jumala eest ära mine poodi endal marki täis tegema või müüjat kurnama....lõppude lõpuks on ju vaja tal osata need kokku ka lugeda.
kolmapäev, 3. juuli 2013
Kohal
Oleme Eestis. Jõudsime pühapäeva hommikul kell 9. Sõitu alustasime reedel kell 3 päeval. Seega ligi 2 päeva läks. Raske oli. Üksi ikka ära sõita 2600 km on raske. Vahepeal oli tunne, et jalg mis gaasipedaalil oli, tuleb amputeerida hiljem :D
Kuidas siis läks teel? Ütleme, et hoopis teisiti oli kõik. Kui minnes läbisime Prantsusmaa, siis tulime läbi Šveitsi. Nagu piirile jõudsin võeti mind rajalt maha. Härra abikaasa prantsuse numbrimärkidega lasti kenasti edasi. Nii ta siis parklasse tõmbas ja ootas, mis minusugusega peale hakatakse. Paluti dokumendid, juhiload ja mindi neid kontrollima. Uuriti mida seal teeme ja kuhu suundume. Kas oleme puhkusel? Seda viimast küsiti lausa 3 korda. Olin nii närvis juba, et ... ise ka ei tea miks. Nagu kurjategija :D Loomulikult oli kõik korras ja soviti head reisi. Samast tolliputkast sain ka maanteevinjetid ostetud. Šveitsi teed olid head, aga suht aeglased ja autosid täis. Võimalik, et reede pealelõuna pole reisi alustamiseks just hea aeg :D:D:D
Õudus algas Saksamaal. Kui minnes oli seal lust sõita lausa, siis praegu on saksamaa kiirteed ja maanteed õudus kuubis. Sadade kilomeetrite kaupa teetöid, kitsad ajutised rajad. Minu närvid olid täisti läbi. Lisaks saime veel istuda 4 tundi ummikus, mille jooksul läbisime 25 kilomeetrit. 4 tundi kiirteel ja 25 kilomeetrit????? Mu jalg tahtis otsast kukkuda gaasi ja siduri ja piduri nõksutamisest. Oh kuidas ma kirusin sel momendil, et pole püsikiirusehoidjat ega automaatkastiga autot. Lõpuks me ei suutnud enam ummikus passida ja üritasime tee ärde parklase tõmmata, et magada. Looda sa, et said. Kõik parklad olid umbes, isegi sissesõiduteed olid täis pargitud inimesi, kes loobusid sõitmast. Peale tundi proovimist teelt maha keerata siiski see õnnestus ja keerasime magama paariks tunniks. Magamine see just seal istmel polnud, aga sips puhata sai ikka.
Pean oma sõnu nüüd sööma, aga Poola jõudes oli sõit lust ja lillepidu. Mõnus kiirtee, avar, ruumi ja õigustatud sõne KIIRtee. Kui vaid üks pisike lisadetail välja arvata: 4 teemaksupunkti :D Arvasin, et ok üks, aga neljanda juures juba tuli naer peale. Maksa ja maksa ja maksa ja maksa veel....ei tea isegi, mis raha maksime kokku...seal muu kurss, eks kui aega saan siis vaatan tšekid üle hiljem palju kulus.
Leedu oli samuti ok. Läti teed nagu ikka püha müristus missugused. Kohati oli tunne nagu actionfilmis :D Sõidad sõidad ja teel siuke muhk, et auto rattad tõusevad õhku kui sellest üle lendad :D
Viimased 70 km Eestis tundsin, et ei suuda enam sõita, jalad ei kuula sõna. Tegin sirutuspause, mille jooksul lihtsalt jalad alt tahtsid kaduda:D
Kuna teadsime, mis meid omas kodus ees ootab, siis sinna ei läinudki esimesel päeval. Maandusime minu ema juures maal ja vedelesime. Ma muud lihtsalt ei suutnudki kui vedeleda. Silmavalged olid punased ja jalad ei kandnud. Ostsime aga grillliha ja tšillisime niisama. Ilmaga on seni vedanud. Mitte just kohutav kuumus, aga parasjagu sooja.
Ootasin oma emotsioone, et mis tunne tuleb. Siiani ei tea. Imelik on. Miks imelik, ei tea seda ka . Mõtlesin, et küsin siis endalt, et kas mulle meeldib siin. Raske küsimus. Ma ei tea enam. Mule meeldib, et siin on mu ema ja õde. Mulle meeldib meie suur maja ja suuuuuur aed ja rahu ja vaikus, et ei ela linna saginas.
Mulle ei meeldi see, et inimesed on mossis ja ebaviisakad. et keegi ei ütle sulle tere ega äitah ega vabandust.
Poes on hinnad kallid. Pidin makaronide hinnaga eile selveris ära minestama. Rohkem kui 3 korda kallimad kui olen harjunud ostma. Poes käies kulub raha, aga midagi nagu ei saagi :S
Sääsed ja kärbsed ja PARMUD.....polnud enam meeleski, et nad olemas. Looda sa, et nad aga lasevad sul olla oma õndsas roosas mullis ja ei tule sind tülitama. Öösel toas kuulda ...pinnnn.....pinnnnnn ja amps... amps su kintsu küljest....midagi vana ja unustatut oli see.
Lollakad naljakad olukorrad kui ma poes kassas "merci" ütlen ja ei saa aru miks müüja kummaliselt vaatab. Üllatusmoment kui ema lapsele hüüab midagi poes ja mina mõtlen, et "oh eestlane" ja sekund hiljem koidab, et siin kõik ju eestlased :D
Järgmine päev jõudsime oma koju. Selle koduga on üldse kummaline. Nii raske on rääkida kellegagi ja seletada, et kodus on see või too sest ma kasutan seda sõna ju mõlema maa kohta. Selgitused siis tulevad kodus...Prantsusmaal....kodus...siin...Eestis :D Raske variant :D
See mis mind siin kodus ootas oli õudus. Tegelikult pole ma siiani jõudnud end välja puhata või niisama maha istuda. 9 kuud seismist teeb majaga oma töö. Külmunud veetorud, katkised veepumbad, lõhki külmunud vetsupott, värskelt remonditud magamistoas katuseleke ja seega ka rikutud seinad.
Ehituspood ja kodu, torupood ja kodu.....
Toiduks on võileivad ja kiirnuudlid ja valmissalatid ja kõik on õnnelikud. Hunnik kohukesi ja actimele külmikusse pluss arbuusid ja korras. Pole ei aega ega ruumi ega potti näiteks kus miskist keetagi. Ja pole vajagi.
Ahjaa, mul pole ju ka tegelikult poolt alumist korrust kus vanasti oli köök. Me lasime siin lammutada kõik laiali vahepeal, et hakata ehitama tulles. Seega tegelt on mul kõik asjad kappidest loobitud ühte tuppa ja siis hunnikutes ehitusmaterjale, isegi kraanikausid lahti ühendatud. Ainsad korras ja mugavad ruumid on magamistoad ja muud polegi ju vaja :D
Vee majja saamisega ja torutöödega läks terve päev ja hunnik närve. Küll plahvatas siit ja küll sealt, vett lendas puru külmunud torudest. Vetsupott jooksis põrandale tühjaks , segistid purskasid igast võimalikust vahest vett. Ja nagu sellest veel vähe, siis avastati kaevust surnud rott. Seega vett kasutada ei saa.
Ma ei kujuta ette mismoodi saab kinnisesse kaevu rott, aga kui ma oleks seda vett joonud ja siis teada saanud, siis oleks ma lasknud vist oma soolikad eemaldada. Seega ostame nüüd vett poest, hurraaa...
Loodame, et varsti puhas vesi taastub, oleme juba peaaegu tühjaks pumbanud selle.
Ülevaade antud. Nüüd tööle. Kõik on krohvi, juhtmeid ja tööriistu täis ja lõppu ei paista. Hoopis ilus megasuur köök paistab tulevikus :D
Tervitused kõigile!
Ps. Härra abikaasa hiilis hommikul Greteliga kalale ja tuli tagasi päris korraliku noosiga. Tahan ka nüüd minna ussi loputama. Pärast hakkame vist suitsetama...kala.
Pps. Pakk suitse LM on poes soodushinnaga 2.80. Võrreldes Prantsusmaa hinnaga 6.10 on see lausa nagu tasuta saadud.
Kuidas siis läks teel? Ütleme, et hoopis teisiti oli kõik. Kui minnes läbisime Prantsusmaa, siis tulime läbi Šveitsi. Nagu piirile jõudsin võeti mind rajalt maha. Härra abikaasa prantsuse numbrimärkidega lasti kenasti edasi. Nii ta siis parklasse tõmbas ja ootas, mis minusugusega peale hakatakse. Paluti dokumendid, juhiload ja mindi neid kontrollima. Uuriti mida seal teeme ja kuhu suundume. Kas oleme puhkusel? Seda viimast küsiti lausa 3 korda. Olin nii närvis juba, et ... ise ka ei tea miks. Nagu kurjategija :D Loomulikult oli kõik korras ja soviti head reisi. Samast tolliputkast sain ka maanteevinjetid ostetud. Šveitsi teed olid head, aga suht aeglased ja autosid täis. Võimalik, et reede pealelõuna pole reisi alustamiseks just hea aeg :D:D:D
Õudus algas Saksamaal. Kui minnes oli seal lust sõita lausa, siis praegu on saksamaa kiirteed ja maanteed õudus kuubis. Sadade kilomeetrite kaupa teetöid, kitsad ajutised rajad. Minu närvid olid täisti läbi. Lisaks saime veel istuda 4 tundi ummikus, mille jooksul läbisime 25 kilomeetrit. 4 tundi kiirteel ja 25 kilomeetrit????? Mu jalg tahtis otsast kukkuda gaasi ja siduri ja piduri nõksutamisest. Oh kuidas ma kirusin sel momendil, et pole püsikiirusehoidjat ega automaatkastiga autot. Lõpuks me ei suutnud enam ummikus passida ja üritasime tee ärde parklase tõmmata, et magada. Looda sa, et said. Kõik parklad olid umbes, isegi sissesõiduteed olid täis pargitud inimesi, kes loobusid sõitmast. Peale tundi proovimist teelt maha keerata siiski see õnnestus ja keerasime magama paariks tunniks. Magamine see just seal istmel polnud, aga sips puhata sai ikka.
Pean oma sõnu nüüd sööma, aga Poola jõudes oli sõit lust ja lillepidu. Mõnus kiirtee, avar, ruumi ja õigustatud sõne KIIRtee. Kui vaid üks pisike lisadetail välja arvata: 4 teemaksupunkti :D Arvasin, et ok üks, aga neljanda juures juba tuli naer peale. Maksa ja maksa ja maksa ja maksa veel....ei tea isegi, mis raha maksime kokku...seal muu kurss, eks kui aega saan siis vaatan tšekid üle hiljem palju kulus.
Leedu oli samuti ok. Läti teed nagu ikka püha müristus missugused. Kohati oli tunne nagu actionfilmis :D Sõidad sõidad ja teel siuke muhk, et auto rattad tõusevad õhku kui sellest üle lendad :D
Viimased 70 km Eestis tundsin, et ei suuda enam sõita, jalad ei kuula sõna. Tegin sirutuspause, mille jooksul lihtsalt jalad alt tahtsid kaduda:D
Kuna teadsime, mis meid omas kodus ees ootab, siis sinna ei läinudki esimesel päeval. Maandusime minu ema juures maal ja vedelesime. Ma muud lihtsalt ei suutnudki kui vedeleda. Silmavalged olid punased ja jalad ei kandnud. Ostsime aga grillliha ja tšillisime niisama. Ilmaga on seni vedanud. Mitte just kohutav kuumus, aga parasjagu sooja.
Ootasin oma emotsioone, et mis tunne tuleb. Siiani ei tea. Imelik on. Miks imelik, ei tea seda ka . Mõtlesin, et küsin siis endalt, et kas mulle meeldib siin. Raske küsimus. Ma ei tea enam. Mule meeldib, et siin on mu ema ja õde. Mulle meeldib meie suur maja ja suuuuuur aed ja rahu ja vaikus, et ei ela linna saginas.
Mulle ei meeldi see, et inimesed on mossis ja ebaviisakad. et keegi ei ütle sulle tere ega äitah ega vabandust.
Poes on hinnad kallid. Pidin makaronide hinnaga eile selveris ära minestama. Rohkem kui 3 korda kallimad kui olen harjunud ostma. Poes käies kulub raha, aga midagi nagu ei saagi :S
Sääsed ja kärbsed ja PARMUD.....polnud enam meeleski, et nad olemas. Looda sa, et nad aga lasevad sul olla oma õndsas roosas mullis ja ei tule sind tülitama. Öösel toas kuulda ...pinnnn.....pinnnnnn ja amps... amps su kintsu küljest....midagi vana ja unustatut oli see.
Lollakad naljakad olukorrad kui ma poes kassas "merci" ütlen ja ei saa aru miks müüja kummaliselt vaatab. Üllatusmoment kui ema lapsele hüüab midagi poes ja mina mõtlen, et "oh eestlane" ja sekund hiljem koidab, et siin kõik ju eestlased :D
Järgmine päev jõudsime oma koju. Selle koduga on üldse kummaline. Nii raske on rääkida kellegagi ja seletada, et kodus on see või too sest ma kasutan seda sõna ju mõlema maa kohta. Selgitused siis tulevad kodus...Prantsusmaal....kodus...siin...Eestis :D Raske variant :D
See mis mind siin kodus ootas oli õudus. Tegelikult pole ma siiani jõudnud end välja puhata või niisama maha istuda. 9 kuud seismist teeb majaga oma töö. Külmunud veetorud, katkised veepumbad, lõhki külmunud vetsupott, värskelt remonditud magamistoas katuseleke ja seega ka rikutud seinad.
Ehituspood ja kodu, torupood ja kodu.....
Toiduks on võileivad ja kiirnuudlid ja valmissalatid ja kõik on õnnelikud. Hunnik kohukesi ja actimele külmikusse pluss arbuusid ja korras. Pole ei aega ega ruumi ega potti näiteks kus miskist keetagi. Ja pole vajagi.
Ahjaa, mul pole ju ka tegelikult poolt alumist korrust kus vanasti oli köök. Me lasime siin lammutada kõik laiali vahepeal, et hakata ehitama tulles. Seega tegelt on mul kõik asjad kappidest loobitud ühte tuppa ja siis hunnikutes ehitusmaterjale, isegi kraanikausid lahti ühendatud. Ainsad korras ja mugavad ruumid on magamistoad ja muud polegi ju vaja :D
Vee majja saamisega ja torutöödega läks terve päev ja hunnik närve. Küll plahvatas siit ja küll sealt, vett lendas puru külmunud torudest. Vetsupott jooksis põrandale tühjaks , segistid purskasid igast võimalikust vahest vett. Ja nagu sellest veel vähe, siis avastati kaevust surnud rott. Seega vett kasutada ei saa.
Ma ei kujuta ette mismoodi saab kinnisesse kaevu rott, aga kui ma oleks seda vett joonud ja siis teada saanud, siis oleks ma lasknud vist oma soolikad eemaldada. Seega ostame nüüd vett poest, hurraaa...
Loodame, et varsti puhas vesi taastub, oleme juba peaaegu tühjaks pumbanud selle.
Ülevaade antud. Nüüd tööle. Kõik on krohvi, juhtmeid ja tööriistu täis ja lõppu ei paista. Hoopis ilus megasuur köök paistab tulevikus :D
Tervitused kõigile!
Ps. Härra abikaasa hiilis hommikul Greteliga kalale ja tuli tagasi päris korraliku noosiga. Tahan ka nüüd minna ussi loputama. Pärast hakkame vist suitsetama...kala.
Pps. Pakk suitse LM on poes soodushinnaga 2.80. Võrreldes Prantsusmaa hinnaga 6.10 on see lausa nagu tasuta saadud.
Tellimine:
Postitused (Atom)