laupäev, 31. august 2013

Juhuuu

Uudis! Uudis!

Meie Anks sai modellicastingus edasi ja on oodatud nüüd finaali :D
Toimub see 4.septembril Tallinnas. Kohale on tulemas välismaa agentuurid, kohalikud moeloojad ja fotograafid, et leida uut ja naturaalset ilu.

Probleem nüüd selles, et kuidas ta sina saab ja kellega. Tuleb pead murda, sest seda võimalust ei saa ju ometi käest lasta :D

Ta ise on ärevusest hullumas :D


Mina aga värvin seinu üle ja pakin ja koristan. Läheks juba minema. Niisama oodata on ka nõme mingite asjaajamiste taga.Kui minek siis tõmbaks kohe uttu ja olekski finito!

reede, 30. august 2013

Asjaajamine

Võtsin õpuks südame rindu ja läksin käisin majaomaniku jutul. Ma ei tea, miks ma selleks pidin paar päeva hoogu võtma. Ikka see vastik saamatu tunne ja närvid läbi ka. Tema aga võttis asja väga rahulikult. Ütles, et kui nii siis nii ja tal on väga kahju muidugi, et süsteem nii teeb võõramaalastega. Kuna ta ise siin ei ela enam ametlikult vaid on ühe sooja saareriigi ametlik asukas ja omab siin vaid kinnisvara, siis ta teab siinseid kitsaskohti veel paremini ja on võrrelnud neid muu maailmaga.

Kooli kohta ta ütles, et kuna ta polnud rahul prantsuse koolisüsteemiga ise ka, siis tema lapsed käisid hoopis Švetsis inglisekeelses erakoolis. Nojah kui raha on siis miks mitte.
Siinne koolisüsteem panevat palju rohkem lapsevanema õlule kui mujal.

Ta imestas väga kuuldes, et kogu selle aja jooksul ei antud mu lastele kodutööd kuna muidu pidi seda väga palju olema.

Igatahes sain häid näpunäiteid. Ka telefonipaketi kohta näiteks.
Ta ütles, et kui kolid mujale ja tõestad seda paberiga, siis on võimalus saada erakorraline lepingu lõpetamine. Asjaajamine pidi võtma aega küll........ihihii nagu ma ei teaks seda!!!

Teise võimalusena ütles ta ja soovitas võtta kätte ja panna kinni oma pangakontod. Lõpetada kõik otsekorraldused ja mitte maksta enam sentigi. Kirjutada kiri, et elame nüüd seal riigis ja kõik. Mis nad ikka teevad. kui pole kust võtta. Ja tegelikult me ju ei kasuta ka neid teenuseid siis enam, et peaks maksma. Ainus asi mille raha nad võivad tahta on telefonid, mille saime.
Kuna tegelikult polevat neil seaduslikku alust kolivalt inimeselt muud võtta enam.

Päris hea info.



neljapäev, 29. august 2013

Kaks postitust päevas pole minu puhul tavaline, aga tulin just Anksu koolist ja sain jutule sekretariaadis. Kooliga on kõik. Kui alustamine võttis aega meil 2 kuud, et pabereid ajada ja teste teha, siis lõpetamisel keegi isegi ei küsinud miks. Aega võttis see täpselt nii palju kui paberileht printerist välja lasti ja tempel alla löödi. Üks asi lõpetatud!

Kõhuvalu ja asjaajamine

Et nüüd lühidalt kõik ära öelda, siis me kolime tagasi Eestisse. Asi on otsustatud. Ega täpselt ettekujutust pole, mis saama hakkab, aga eks näis. Maailm on suur ja lai.

Asjaajamisest nii palju, et avaldused said eesti kooli sisse antud. Vast oleme siis 1.septembrist kooli nimekirjas ka. Loodame. Angelica on juba seal ja saab hakata koolis käima. Veidi keeruline on organiseerida kui me ise siin, aga küll saab. Mu vanaema alati ütleb: et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Gretel on meiega siin ja kuna me kohe ikka sekundipealt ei saa siin asju lõpetatud, siis kooli alguseks klassi ta ei jõua. Eks see teeb veidi meile jamamist juurde. Kõige suuem probleem vist on see, et oleme eesti õppekavast maas. Siin ikka lasti nii lõdvalt koolis, et tegelikult ei saanud mu lapsed mingit tarkust juurde. Seega peame hakkama järgi õppima. Samas loodan, et kui ta saab teiste lastega kooli ja õpetaja on klassi ees, kes seletab paremini kui mina , siis hakkab asi ka minema. Ega muude ainetega poel midagi, aga just matemaatika ja arvan ka et  muusika. Nootidest ja muust on meil üsna hägune ettekujutus. Matemaatikaga oleme ka paar kuud maas:S Seega eks hinded kannatavad, aga tegelikult see mind suuremat sorti ei huvita. Peaasi on üldine areng. Üks tunnistus või hinne on suht suva üldpildis.

Siin on asjaajamine soikus. Koolid ei tööta enne kui uuel nädalal. Siis saab hakata neis asju lõpetama. Pole nii nagu Eestis, et augustis juba koolis õpetajad ja direktorid ajavad vilkalt asju. Enne 2.augustit ei näita siin keegi nägugi.

Kolimisega seoses tekib probleem kuhu panna asjad. No tulime ju vähe suurema autoga kui meil praegu on. Oleme asju ka juurde soetanud. Kasvõi suuremad kodumasinad ja mööbel. Üks variant on kõik ära anda. Teine...maha müüa, aga kas leiab kedagi nii ruttu.
Kolmas variant on Eestisse tuua kuidagi. Seega üleskutse, kui keegi tunneb mõnda inimest, kes sõidab siinkandis kas tühja kaubikuga Eesti poole tagasi või rekaga või millega iganes kuhu midagi mahuks siis olen tänulik kui annate teada. Tasuda võin näiteks peaaegu uue pesumasinaga või mis iganes kokkuleppe saaksime.
Tegelikult meil asju palju pole. Üks nahkdiivan, 4 madratsit, sirm, diivanilauad 2 tk ja siis pesumasin ja kuivati. Ongi kõik. Ahjaa 2 jalgratast ka.
Samas kolimisfirmat võtta pole mõtet. See on ikka liiga kulukas.

Telefonileping jääb ripakile. Maksame vist ikka siis veel aasta jupikaupa. 1000 eurot korraga välja käia on liig.
Autoga on ka lood segased. Kuidas täpselt käib see, et sõidame siit prantsuse numbritega minema ja võtame eestis arvele. Kuhugi peab vist teatama jne.


Hetkel on asjade uurimine ka keeruline. Gretelil hakkas eile õhtust kõht valutama ja on pikali voodis. Ei tea kas mingi viirus, aga tunneb ta end halvasti. Pool ööd ei saanud magada ka.

Üldises pildis tunnen ma end hetkel ühe armetu perssekukkunud saamatu eestlasena, kes hea meelega läheks metsa, roniks koopasse ja magaks talveund, lootuses et kui kevadel ärkan on elu taas joonel omadega. Ilge põrumise tunne on:S


teisipäev, 27. august 2013

Ava SIIT

Täiesti uskumatu kuidas mind ajavad vihale kõikvõimalikud pakendid, millele tootja on peale kirjutanud : AVA SIIT, OPEN HIER, OUVRIR ICI...

Mida sa üldse teed seda märget pakendile peale, kui need nagunii ei tööta,
Võtame kasvõi piima või kohvikoore tetrapakid. Joonis lausa peal kuidas toimida jne. Millegipärast aga on see täiesti kasutu ettevõtmine. Need lihtsalt ei avane kunagi nii nagu peaks, ilusti ja esimesel katsel. Tavaliselt on seal nn nokal, millest pärast valad auk sees või kõik narmendab.
Kohvikoore pakkidega on vähe parem lugu, aga mitte alati.

Ma just hetk tagasi proovisin avada singikuubikute pakki. Kena silt peal kust lahti peaks käima. Käis ta jee. Esimese raksuga tõmbasin küüne tagurpidi, siis panin hambad käiku ja lõpuks murdus see junn sealt üldse ära, millest tõmbama pidi. Lõppkokkuvõtteks lõin taas noa läbi kilekaane ja kallasin tulnud august kuubikud pannile.

Ja siis veel need taassuletavad pakendid.... saab sulgeda jah. Naela....liimi või muu abivahendiga.


Lihtsalt nii kurjaks ajab kui iga kord mässa ja mässa....käed, kapp ja põrand piimast ujumas.

Võib ju osta ka neid pakendeid kus juba kork olemas ja ei pea midagi suruma ega pressima. Need on aga kallimad. Seega valik on minu: kas puhas põrand või kallim pakend :D

esmaspäev, 26. august 2013

Yvoire käsitööküla

Täna ei tule hala. Ei viitsi. Pea valutab juba 4...või 5 päeva...ei mäletagi enam. Halada ka ei viitsi seega.
Küürisin elamist, keetsin kodust boršši ja kirjutasin loo meie eilsest päevast.
Kui stress tahab tappa, siis tuleb lihtsalt kõik uksest välja peksta ja minna kuskile. Ma tavaliselt seda ei tee vaid istungi oma masseriga, aga eile läksime .

Kuna aga see on ka käsitööjutt paljuski ja sellega seotud, siis ma kirjutasin loo oma käsitööblogisse ja kopida ei ole mõtet kogu lugu. Panen lingi, kes soovib võib klõpsata peale ja lugeda meie eilseid muljeid.
Pikk ja paljude fotodega postitus.


Loe siit : http://handicraftbyjane.eu/prantsuse-kasitookula-ehk-french-dream/

Kena õhtut!

laupäev, 24. august 2013

Raharöövlid

Üllatus üllatus.
Kui me siia kolisime, siis ise ei osanud ju kuskilt saada infot selle kohta kuidas saada endale telefoni sim-kaart või töötav telekas või internet. Niisiis meid aidati, viidi esimesse Orange punkti ja telliti pakett. Andsime allkirjad ja saime telefonid ja paketi, milles kõik koos.
Kuus on meil selle eest tulnud välja käia ca 80-90 eurot.

Kui tahad nüüd aga lepingut enne tähtaega üles öelda tuleb maksta kinni kõik see kuude arv, mille oleksid lepingu järgi veel nende klient.
Tore teada. See on ca 1000 eurot.
Pole sugugi mitte naljakas.

Seega on valikud järgmised. Kas jääda kohe vaeseks ja maksta kinni see kupatus korraga. Või maksta veel aasta otsa neid arveid, ise teenust kasutamata ja kindlustada iga kuu, et siinsel prantsuse kontol on selle jaoks raha olemas.

Peab veel asja uurima, aga tundub et polegi mingit pääseteed.

Eriti tore on veel see, et need nutitelefonid, mis meil on sealt nö "tasuta " saadud, Eestis üldse eesti operaatorite sim-kaartidega ei töötagi.
Mõttetu!

reede, 23. august 2013

Käsn

Mäemamma ütles nii kenasti mulle, et emad ongi need svammid ja amortisaatorid, kelle peal terve pere end saab pingetest tühjaks laadida. Nii kord see elu juba on. Seega olengi käsn, pesuehtne svamm. Imen kõik endasse ja kunagi ei murdu. Kui siis väga harva. Ma ei nuta ka muide. Olen nagu kivi, kellest piiska välja ei saa väänata.
Eile aga hakkas käsn lekkima, enam ei mahtunud, ulgusin pool tundi jutti. Omaette tagatoas oma suure saamatuse üle. Üksi, nii, et keegi ei näinud.

Võiks ju öelda, et hakkas parem. Ei hakanud. Kui enne seda oli kerge peavalu, siis peale seda oli meeletu peavalu. Lisaks sellele, et pool ööd magada ei saanud oli hommikul peavalu veel suurem. Imelik on olla. Nagu oleks haige.

Jõudsin järeldusele, et minu suurim hirm on teha vale otsus. Et kui lähme tagasi ja siis mulle seda kunagi ette heidetakse, et emme, miks sa meid ei sundinud. Või siis siia jäädes poole aasta pärast olla püstihull ja mõelda, et miks juba varem ei läinud.
Järeldus missugune, aga ei vii mind ikka kuskile edasi.

Tean, et olete palju kommeteerinud ja soovitusi-nõuandeid jaganud. Olen mõelnud nii ja naa. Nii, et ärge pahandage, et ma ei vasta. Pean lihtsalt mõtlema veidi asjade üle.


Hakkasin mõtlema, et kas oleks teisiti, kui meil oleks siin sõpru. Selliseid, kes poleks seotud elukaaslase tööga või mingi muu juraga. Selliseid, kellega oleks millestki muust ka rääkida. Ma ei teagi täpselt millest, aga kes mind teab, siis ma võin kõik surnuks rääkida kui ainult võimalus antakse.
Et kui oleks teisi eestlasi. Teisi eesti peresid. Kasvõi üksainus, kellega suhelda ja näha, et ma pole ainus loll, kes siin tuuleveskitega võitleb. Võibolla näha, et see teine eestlane on hakkama saanud ja oma otsusega rahul, et on nüüd siin. Kui lapsed näeksid, et on veel eesti lapsi, kes peavad vaeva nägema siin ellujäämise nimel. Või kes on juba sellega hakkama saanud. Ma ka ei tea....hakkan vist ära keerama...

Saatsin täna eesti kooli sisseastumisavaldused uuesti ära.....


teisipäev, 20. august 2013

Mida MINA tahan?

Üks blogikülastaja küsis minult, mida MINA ISE tahan.

Ma tahaksin  ISE...

....olla ehk pisut julgem, et kõigest üle trampida ja oma tahtmist saada
... osata olla selline harmooniline pereema, kes teeb kõike mängleva kergusega....ajab oma äri, tegeleb oma hobidega, toetab oma lapsi ja teist poolt ja pole kunagi väsinud

MULLE meeldiks elada Prantsumaal edasi kui poleks nii kohutavalt raske vahepeal, et ma pakin mõttes asju kokku ja tahan loobuda. Mulle meeldiks kui ma oskaks rääkida kohalikku keelt ja õpetada oma lapsi ja ajada asju, aga see on ilmselgelt üle oma varju hüppamine.

Need kes tulevad ütlema, et nende laps või tuttava laps küll õppis 2 kuuga liivakastis mängides rääkima võivad heaga kuss olla. Kui see just polnud prantsuse liivakast. Kui oli, siis võib kommenteerida. Soome keelega pole mõtet tulla seda võrdlema. Ma olen Soomes olnud ja soome keele kursustel käinud.
Need kaks keelt ei ole võrreldavad.

Need kes räägivad kohalikest keelekoolidest ja programmidest, mis PEAVAD Euroopa Liidu riikides olema, siis ei ole ikka küll. Või nad ei tegutse või nad ei vasta sulle või on kohad täis või nad lihtsalt ei hooli. Või maksavad nad tuhandeid eurosid. Või asuvad nad nii kaugel, et iga päev tuleks sõita 100 km.
Siin on olnud mitu inimest, kes küsivad, et aga Genfis ju on keelekoole, ma ei saa aru miks sa ometi ei lähe. Nagu ma oleks laisk ja loll. Kahju teatada, aga me ei ole siia tulekuga saanud miljonärideks. 2200 eurot paarikuulise kursuse eest on ikka liig mis liig. Meiesuguste tagasihoidlike eestlaste jaoks, mitte nende küsijate jaoks, kes teenivad 10 000 kuus.

MA EI TAHA kohe üldse mõelda sellele, et kolime jäädavalt tagasi sinna külma talve, mis kohe on Eestis algamas. Lume lükkamine, puude tassimine, külmas mittekäivituvad autod.  Külm, külm ja veelkord külm.
Lapsed , eriti Gretel räägib, et tema tahab lund. Kindlasti tahab, nii umbes nädal või kaks, mitte 5 kuud jutti.

Ideaalne oleks ju kui võiks elada kahes kohas, siis kui tahad ise. Et jaotaks tööga nii abikaasal, et kui on pakkumised ja kokkulepped, siis töötab. Samas aga olla Eestis ja maksta siin samal ajal üüri, mis on eesti mõistes röögatu, on ka keeruline kui mitte võimatu.
Samas kui pole elamist siin, siis polegi ju võimalust tulla enam. Me pole unustanud kui keeruline oli üldse siia elama saada ja tõestada, et me pole vene röövlid ega kurjategijad.

Aga MA EI TAHA ka teha õnnetuks oma lapsi. Ma ei jõua enam sundida neid minema kohta, kus nad ei taha olla. Ma ei suuda sellega päevast päeva tegeleda, et õpetajad mulle pähe astuvad, et mu laps on liiga passiivne. Kes mu last tunnevad, teavad et pole valemat sõna tema kirjeldamaks kui passiivne. Ma saadaks nad kõik ausõna hetkel otse teed persse. Nii saadakski.

Ma ei kavatsegi saata oma last tagasi kooli, kus õpetaja teatas viimasel koolipäeval, et tagasi tulles räägi prantsuse keelt. Kuna ma nüüd pean siin koolidega lepingud lõpetama, mida ma ei tea sugugi kuidas tega ja ei saa küsida ka kuna nad hakkavad tööle alles 26 august, siis eks nad küsivad ikka miks.
Ju ma siis olen viisaka ja teatan, et kolime ära tagasi. Või ütlengi nagu asi oli, et sorry aga teie kool ei ole just kõige sõbralikul koht ja muide mu lapsed jäävad järjest lollimaks kuna see kooli tase on ikka täielik lasteaiatase.

Ja siis need kommentaarid, et mismõttes lapsed ei taha. Lapsed peavad tegema mida öeldakse jne. Seda olen ka kuulnud siin kohalikelt. Neilt enamasti, kellel lapsi pole. Õpetajatelt, kellel omal lapsi pole.

Üks küsis: " Kas te olete oma lastele öelnud, et te siin elate nüüd?"

Ei ma ei öelnud, ma panin nad õhtul magama autosse ja ütlesin, et ärgates on üllatus. Ja siis nad ärkasid ülesse prantsuse kooli ukse ees ja ma lükkasin nad värvast sisse ilma ühegi selgituseta ja ütlesin, et õhtul näeme. Ja kui nad küsisid, et kus me oleme, siis ma tegin kurja näo pähe ja ütlesin, et teie olete lapsed ja räägite siis kui kana pissib.

Mul on tegelikult kuradi kahju, et asjad on nii välja kukkunud. Ma ei tahaks minna. Olen näinud kuidas kaovad sõbrad ja ju siis polnudki vaja. Aga kui mul on valida, kas minu oma tahtmine ja see imeilus maa või korras närvid ja õnnelikud lapsed, siis ma olen nõus oma tahtmise ohverdama. Muidugi, kes kurat garanteerib, et see tagasiminek just selle õndsuse toob meile.

Ja siis muidugi on veel raha. Raha on see mis paneb rattad käima. Eestis need rattad ei käi.  Eesti pidi
olema 5 rikkaima riigi seas varsti. Tegelikult ongi ju: HIV-leviku rikkaim ja alkoholi joomise poolest rikkaim, vaesuse piiril elavate inimeste rikkaim ka.

Aga rahal ma ei peatu täna rohkem. Fakt on see, et mujal maailmas on seda rohkem, inimesi hinnatakse rohkem. Eesti patrioot ma ei ole. Tänane suur püha pole  minu jaoks midagi erilist. Kelle jaoks on, siis olgu. Sel teemal ma ei kakle. Eestis on eesti keel, mida me räägime ja inimesed, keda me kalliks peame. Muud seal polegi.

Tean, et see jutt tuli nagu välk selgest taevast, aga hetkel olukord nii ongi.

TIK- TAK...

koolini on 10 päeva jäänud ja kõik on ripakil. Mina olen ripakil...täiesti


Ps. Sapiseid kommentaare pole vaja kirjutada. Mul sappi pritsivaid isendeid endalgi piisavalt tuttavate seas. Polegi vaja midagi öelda, võib niisama ka ristist nurgast kinni panna.

Kena päeva!









esmaspäev, 19. august 2013

Modellindus

Meil on kodus üks teismeline, kes näeb üle keskmise kena välja ja unistab modellindusest. No ma arvan, et oma last võib kiita sips rohkem. Tegelikult ma arvan, et ta on väga fotogeeniline ja tal on olemas suurem osa modelli omadustest, mida vaja peaks olema.

Leidsin netist kogemata info,et Eestis on augusti lõpus toimumas suur modelliotsing ja pühapäeval 25.augustil on selle voor Tartus. No miks mitte proovida. Enne olime uurinud, aga takistuseks oli vanus, kuna nad alla 14 ei taha võtta ja pikkusest ka veidi puudu...ta hetkel veidi alla 170cm.

Nüüd aga otsivad nad just 13-20 aastaseid pikkusega 170-180cm.
No nüüd on minek. Anks on nii õhinas, et ei tea kuidas ta selle nädala üle elab. Loomulikult on põhiline teema juba mitu päeva see, kuidas saaks nädalaga 2 cm pikemaks kasvada ja probleem kui suur, et pole piisavalt pikk. Mina probleemi ei näe. Olen mina ligi 180cm pikk, kasvab tema ka. Eriti kui viimaste kuudega on vähemalt 5cm pikemaks venitud.

Igatahes minu jutuga polnud ta väga rahul, et pikkus on ok. Seega võttis preilna kätte ja kirjutas ise Evelin Mikomäele, et kas ta on jupats või võib tulla. Öeldi, et võib. See vastus sobis paremini kui minu oma :D

Eile osteti poest platformkingad ja harjutatakse kõndimist, sest castingul peab olema konts all. Selga tuleb panna midagi liibuvat ja juuksed peavad olema pestud ja lahti :D:D:D

Kui Tartu voorust läbi saada, siis finaal on Tallinnas 5.septembril. Ja peale seda tuleb Pariis ja Milano ja Peking. Ime ka et teismeline ära ei keera kui juba kuulutus on  sellise sisuga, et minesta kohe ära suurest põnevusest.

Muidugi oli vaja registreerimiseks saata fotod ja siis tekkis probleem, et mul siin palju pole selliseid, mida nõutakse ja kuna me hetkel teineteisest kaugel, siis ei ole mul võimalik uusi ka teha. Aga usun, et leidsin sobivad ja üleüldse loeb rohkem kindlasti esmamulje kohale minnes kui ainult foto vahendusel.


Eks näis.
Päris põnev.

kolmapäev, 14. august 2013

Urisen taas

Mina ei saa aru, kes oli see loll, kes töötas välja printer-skänner-koopiamasinad sellise süsteemiga, et kui mingi värv saab otsa, siis ei saa enam midagi printida. Kus on loogika, et kui ma tahan printida dokumenti, mis on mustvalge, siis peab mul olema printeris ka sinine värv olemas?
Ebanormaalne. Mul pole ju värve vaja ja ometigi ei saa ma mitte midagi printida ilma, et läheksin poodi ja ostaksin seda neetud sinist, mida mul POLE vaja. Nii kurjaks ajab. Esiteks on mul vaja üks dokument kiirelt printida ja siis skännida sisse taas peale allkirjastamist. Teiseks ei viitsi ma minna ainult selle pärast kõndida 5 km, et seda pagana sinist tinti osta. Ja üleüldse mul polegi ju veelkord seda sinist vabsee vaja.

Laerprinter on hea asi, ongi mustvalge. See aga on mul Eestis. Seda 3in1 masinat on mul aga siin vaja. Inimestel ei jäägi üle midagi kui omada sadat erinevat tehnikavidinat, sest pole sellist mis täidaks oma funktsiooni 100%.

Proovisin ka kaval olla ja leida valikut "prindi must-valgelt". EI paku ta mulle seda. Kusjuures mu laserprinter pakub ja tal pole ju isegi võimalust värvidega printida :D
Kui keegi teab võimalust, kuidas see pagana pirtspekk üle kavaldada, siis olen suur kõrv.


Gretelil on ülehomme sünnipäev. Mõtlen, mida teeme. Midagi võiks ju teha. Inimesi, kellega siin pidu pidada pole. Ta tahab Eestis pidada. Teeme seda siis kui läheme.

Üldse on hetkel aeg kuidagi ilgelt kiirelt minev ja pressib peale ja üha enam tuleb närv sisse, et mida teha.
Fakt on see, et lapsed siin riigis enam kooli ei lähe. Kus ja kuidas nad hakkavad käima on hetkel veidi lahtine.
Tegelt on 2 varianti: kas läheme tagasi koduõppele eesti koolis, kus see laias laastus ju toimis või lähevad Eestis kooli. Ühe puhul jääb elukohaks üks riik, teise puhul teine.
Aega aga teeb : tik-tak-tik-tak.

Igatahes ootavad ees suured muuused.


Lõppu üks Greteli eilne küsimus, mis kuulub rubriiki : Lapsesuu:D

"Emme kas luukeredel on ka keel ?"


Ja veel üks uudis. Eile oli mul voodis...õigemini madratsi peal taas poole hobuse suurune tarantel. Härra Abikaasa juba teab, et kui ma hõikan suvalisel momendil, et " tule ruttu" siis on vaja kaasa võtta karp ja söösta appi. Justnimelt karp. Tal on nõme komme panna need elukad läbipaistvasse karpi ja siis mu köögikapile. Naerab, et siis ma olen sõnakuulelik, sest muidu pistab ta selle mulle püksi. Ja mina käin mööda seinaäärt, sest meil on avatud köök , nii et ma näen seda karpi ka siis kui ma diivanil telekat vaatan ja seljaga selle poole olen. Jõhker ma ütlen.
Ma ei saa teile näidata ka neid, sest see eeldaks pildistamist ja ma lihtsalt ei suuda. Ja isegi kui ma laseks Härral pildistada, siis keegi peab selle blogisse riputama ja seda ma ka ei suuda, isegi kui see jõledus ainult ekraanil on. Ja üleüldse ma olen juba öelnud, et neil pole minu juures elamisluba. Miks nad ei kuula ilusat puhast eesti keelt? Või on asi selles, et nad on prantsuse tarantlid ja ei saa minust aru ? :D

teisipäev, 13. august 2013

Prantsuse rannakultuur

Oleme nüüd rannailmasid maitsnud ja võin edasi anda muljeid sellega seoses.

Millest alustada? Võibolla siis üle mainida, et elame järve ääres. Järve, mille suurus on 584 ruutkilomeetrit. Selline pisike. Pool ookeanit :D
Aknast on näha otse vesi. Rohkem maju enam meie ja vee vahel pole. Maja omanikul ülemisel korrusel on miljoni vaade, meil allpool väheke tagasihoidlikum, aga ma ei kurda. Paremat kohta elamiseks ma ei oskaks valida. Seega on meil kohutavalt vedanud, et meid siia võeti ja et ma selle koha netist leidsin.

Kuna meie rannaäär on ideaalne suvitamiseks, siis seda ka tehakse. Noored ja vanad, kohalikud ja turistid....autodega, haagistega, jalgratastega, jala.... Kõike leidub.

Mis mulle siis on silma jäänud. Nädalavahetustel on näha rohkem peresid täiskoosseisus ja nädala sees emad ja vanavanemad lastega. See on ka loogiline kuna keegi peab ju ka töötama ja tavaliselt on need siiski isad :D

Järve äärde tullakse kogu päevaks. Eestis sellist asja tihti ei näe, et tullakse nagu koormaeeslid ja pool elu on kaasa võetud. No telkima minnes küll, aga mitte lihtsalt randa minnes. Aga just niimoodi siin puhataksegi. Mis siis kaasa võetakse?  Kindlasti toidu ja joogilaar külmakastis. Kui grillitakse, siis grill ja söed ja muu tavaar.
Päikesevarjud, kus olla kuumematel hetkedel. Ja need pole pisikesed varjud. Need on suured, sellised mis tavaliselt kinnitatakse söögikohtades nende ümmarguste plastmasslaudade külge, teate küll. Mängleva kergusega pistetakse need üle õla ja kõnnitakse sinna kuhu vaja.
Üpris tihti on kaasas lauad ja toolid, nõud, kanuud, kummipaadid, mustmiljon rannamänguasja lastele ja lestad, ja muud kodinad.

Lastel pole kunagi peas ühtegi peakatet. Isegi kõige pisematel beebidel. See on asi, mis on mind alati hämmastanud. See päike võtab endagi peast soojaks, aga ei mingit kübarat ega heegeldatud mütsikest....mitte midagi.

Muidugi peab ka mainima, et kuumus siin ja Eestis pole absoluutselt võrreldavad. Siin on õhk hoopis teine. Õigemini siin on õhku. Isegi siis kui väljas oli 34 kraadi, oli täiesti normaalne hingata. Päike on küll kuum, aga lämbust ega higistamist, seda pole.

Riideid vahetavad inimesed keset randa nii nagu jumal juhatab. Suurem  osa teeb seda käteräti varjus, aga on ka täiesti tavaline et niisama. Mitte keegi ei pea seda imelikuks kui tädi su kõrval topib täiesti avalikult stringe jalga peale ujumist ja ei varja midagi. Riietumiskabiine siin ei eksisteeri.
Paljaste rindadega päikesevõtt pole ka midagi uut. Härra Abikaasa teatas, et mis ma siis varjan, et võtku ma ka nii päikest, et rante ei jääks peale.

No jääb ära....nii prantslanna ma ka veel pole. Minu rinnad on minu eravaldus. Avalikule eksponeerimisele need ei kuulu.

Kui õhtu venib pikale ja õues on juba öö, aga asjade kokkupakkimine on jäänud tegemata, siis võetakse välja taskulambid ja korjatakse valgusvihkudes kodinad kokku.
Kui grill on veel hõõguvat sütt täis, siis keegi ei vala seda maha...sest see on keelatud. See pannakse pagasnikusse ja sõidtekse lahtise pagassiluugiga minema, grill öös tossamas sealt vahelt :D

Kui ruumi pole , siis ruumi tehakse. Kõik on nõus end veidi koomale tõmbama, kui sa oma rätti just nende kõrvale tahad panna.

Politsei sõidab eemalt tee pealt pidevalt edasi tagasi ja vaatab, et kõik oleks kontrolli all. Ja nii see ongi. Ma pole kunagi midagi näinud, mis silma riivaks.
Isegi kui peetakse nö piknikku ja laual on veinid ja värgid, siis pole keegi kunagi purjus. .Ma pole 10 siin oldud kuu jooksul  näinud ühtegi kakerdavat inimest. Veel vähem rannas õllepurgid näpus laaberdavaid härrasid, kes siis purjus peaga tundmatus kohas pea ees vette hüppaks ja kaela murraks.

Ma pidevalt imestan, et kuigi siin on see veinikultuur väga tugev, siis tarbitakse viisakalt ja mõõdukalt.

Rannas meil liiva pole. Tüüpiline kivine rannaäär ja hulgaliselt muru, kus päikest võtta.

Prügikorjamine ja sorteerimine on inimestel sissekujunenud harjumus. Keegi ei jäta mitte midagi vedelema. Vähe sellest, kuna rannas on iga 50 meetri tagant eri prügidele mõeldud prügikastid, siis ka jäätmed sorteeritakse neile mõeldud konteinritesse. Ikka klaas eraldi, paber eraldi, toidujäätmed eraldi.
Prügikaste käiakse kohaliku omavalitsuse poolt mitu korda päevas tühjendamas. Ikka, et kõik oleks kena ja puhas.

Rannaalal on pisikesed snäkiputkad, kus otseloomulikult on üüratud hinnad. Minu jaoks. Kohalike jaoks tavaline. Mina aga arvestan üsna kindlasti iga kord jäätise hinda vaadates, et kui putkas maksab jäätis 2.80, siis poest ma saan selle eest 12 jäätist.
Muide siin maksabki 6 jäätiseline karp ( koonusvahvlis maasikajäätis näiteks) 1.20

See on alati mind hämmastanud, kuidas saab Eestis olla jäätis nii kallis. No koonusvahvlis jäätist vist saab euroga kätte. Ok odavamaid alla selle ehk ka, aga kindlasti mitte 20 senti tk.
Sama on ju Soomes. Jäätis on ulme odav. Kui me olime mõnda aega Soomes paar aastat tagasi, siis kaalusin lausa külmakasti ostmist, et jäätist sealt kaasa tuua. Eriti paneb see mõtlema suvel kui jäätis on peamine toit :D

Lõpetuseks paar fotot ka.

Vaade üle järve Šveitsile.






Näide sellest, mida teha siis kui su sõbral on kanuu aga sul on ainult kummimadrats ja aerud :D Hea mõte ju :D










esmaspäev, 12. august 2013

Lapsesuu....

Nädalavahetusel sattus siiakanti paar eestlast. Tuttavat, kes veetsid meiega rannas ja lõunalauas aega ja puhkasid niisama.

Rohkem polegi sel teemal peatumine vajalik kui Gretel poleks tekitanud järgnevat situatsiooni:

Istuma terassil laua taga ja jutustame. Mina , Härra Abikaasa ja tema 2 meessoost tuttvat. Gretel teeb mulle soengut, kammib ja mässab patsikummidega...

Järsku tõstab pea ja küsib: " Mis te arvate, kas emme on ilusam nii (juuksed krunnis) või nii (lehvitas mu juuksed lahtiseks ).
Järgnes vaikus......
Järgmisena reageeris Härra Abikaasa, kes küsis, et : " Oot kelle käest sa seda täpsemalt küsid? "

Laua ääres oli vaikus....keegi nö võõrastest meestest ei piiksatanud ka....kõik ootasid, mis edasi :D

Ja siis järgnes 5 minutit naeru.

Kõige naljakam vist oligi nende sõprade reaktsioon. Nad ei teadnud, kas tohiks nagu öelda, et : " Tead Gretel, mulle meeldib su ema lahtiste juustega rohkem" Eriti kui mu enda mees istub laua taga :D

Või siis öelda, et ega su ema ei meeldi mulle  tegelikult üldse, et mitte segast olukorda tekitada.

Igatahes naersime nii, et piss püksis peaaegu :D

Gretel ei saanud midagi aru ja teatas, et oleme kõik ohoood.
Pärast selgitasin, et see oli veidi ebamugav küsimus meie jaoks. Tema aga teatas, et me ise oleme imelikud :D

PS. Järgmine postitus tuleb prantslaste rannakultuurist.

laupäev, 10. august 2013

Koibik

Gretel: " Emmeeeee......ämblik!!!!"
Mina: " Suur vä?"
Gretel: " Keskmine."
Mina : "Karvane või?"

vaikus

Gretel: " Kust mina tean, ma ei näe ju " :D:D:D

Läksin siis nagu rüütel valgel hobusel last päästma. Valge hobuse asemel tolmuimeja.

reede, 9. august 2013

Mida sööb eestlane?

Õige vastus on : teist eestlast. Vähemalt hetkel.

Viimasel kahel päeval on Eestis kirgi kütnud blogija, kes registreeris end Facebooki emmede foorumisse selleks, et siis avaldada seal kuuldu ja nähtu. Eesmärgiks oli aga  sel naisterahval, mitte midagi muud kui kirjutada äärmiselt mõnitav artikkel sealsete emmede- liikmete kohta.

On ju ennegi ette tulnud, et jaotatakse igasugu noorte emade rumalana tunduvaid küsimusi ja naerdakse nende üle. See artikkel aga oli ehtne näide sellest kui kitsarinnaline võib olla üks noor naine, ise veel lubage mainida raseduse lõpujärgus tulevane ema.

Minul oli seda lugedes häbi. Häbi olla eestlane.

Äkki peaks ka võtma üle sellise stiili oma pahaste blogilugejate suhtes, lubage tsiteerida tolle loo autorit: "Raske on see enda õigustamine idiootidele. "


Seega kõik, mis ütlen mina tulevikus on puhas kuld ja kui teile see ei meeldi, siis sorry, aga olete ise idioodid.

Ja jah. Tundub, et kuulsus ja temast rääkimine olidki eesmärgiks ja mina nüüd oma postitusega aitan sellele kaasa, aga no hoia mütsi mis troppe on ilmas olemas.


Edit:

2 tundi hiljem : Olen jõudnud tema blogi veel lugeda. Tegelikult kirjutab ta päris hästi. Ega selleta ei oleks ta Naistelehe ajakirjanikuks ju saanud. Kui poleks seda ühte mõnitavat artiklit, siis peaksin teda isegi normaalseks inimeseks. Anname inimesele andeks....tundub, et ka talle on rasedus pähe löönud, aga ta ise ei saa sellest veel aru.

neljapäev, 8. august 2013

Mida teha järgmine kord teisiti

Esiteks ära sa kunagi mõtle, et lähed ära puhkama ja tagasi tulles ei oota sind midagi, mis kapitaalselt elu pahupidi pöörab. Ok, tegelikult oli see oma süü, aga ikkagi mitte seetõttu vähem ebameeldiv.

Hakkasime Eestist tagasi sõitma reede hommikul kell 9. Pean mainima, et see sõit oli ilgelt pikk ja tüütu. Kuigi tee oli sama pikk nagu alati mängis rolli vast see, et tegemist oli juba kolmanda korraga, mil meil see ca 2700 km läbi tuli roolida. Ei teinud asja kergemaks ka see, et me saime kordamööda roolis olla. Nii kohutav väsimus tuli peale, et sure või maha. Juba peale 1000 km läbimist oli tunne, et vot enam ei taha ei saa ei suuda. No kohal me oleme, seega suutsime.

Reisi kõige ärevam koht oli muidugi see, mil ma sõitsin enda arvates piisava koguse bensiiniga kui ühtäkki seier kolks põhja kukkus ja näitas et sõita saab veel 60 km. Seda pole kunagi olnud, tavaliselt kukub seier punasele ja saab sõita veel 120 km vähemalt. Lubage mainida, et ma olin roolis ise ja nii Gretel kui härra Abikaasa magasid. Olukord läks veidi ärevaks. Olime Poolas. Sõidan ja ei ühtegi bensukat. Mitte ainumastki. Kilomeetrid tablool aina vähenevad. Ei julgenud öelda ka ,et härra ärgake üles, me jääme keset Poola teed pilkases pimeduses kohe tühja paagiga seisma. No arvasin ma et olukord laheneb. Mismõttes pole ühtegi bensukat? Jõudsin kiirtee maksupunkti, kus härra Abikaasa tegi silmad lahti, et mis toimub? Mis siin ikka toimub, ma sosistasin, et tead oleme suht pasas sest kütust pole ja tanklat veel vähem. Küsisin maksuputka töötajalt, et kus on lähim tankla. Pidi olema 15 km pärast. Auto kompuuter näitas, et sõita saab veel 13 km. Härra Herilane oli pehmelt öeldes raevus. Sõitsime siis ökonoomselt. Kõik välja lülitatud, stabiilse 80-90ga, et ehk veame välja.
Silt: bensukas 10 km ( kompuutril mul 10 km saab veel sõita)
silt: bensukas 5 km (kompuutril 4 km)
Bensukas : 500m (1 km)
Bensukas kohal : kompuutril ees 0.
Tanklas oli vist happy hour :D Kohutav autoderivi. Sõitsime võimalikult tankuri juurde, et kui auto enne otsad annab kui järjekord meieni jõuab, siis lükkame ise kohale.

Selgus, et olimegi saksa piiri ääres ning tundub, et Poolas tankimas käimine on popp. Hind on odavam.

Edasi enam üllatusi ei tulnud, kui välja arvata see, et auto hakkas mingil põhjusel võtma 2l/100km kohta rohkem kütust. Ei teagi, kas odav poolakas ongi selline, et läbid vähem kilomeetreid või asi milleski muus.

Kohale jõudes oli ilm ilus. Sooja 28 kraadi. Järv sillerdas helesiniselt nagu ookean. Väsinud, aga kodus. Keerasime ukse lukust lahti ja avastasime, et ämblikud olid üle elamise võrgud pununud. Täiesti hull. Härra käis ees ja rajas teed :D Mina seisin õues ja mõtlesin, kas üldse tuppa minna. Läksin. Koos tolmuimejaga, millega kõik võrgud ja nende asukad ka kadusid.
Kodus on hea. See on nüüd see teema, millel pean pikemalt peatuma, aga ehk järgmises postituses. No selle teemaga, et nüüd on nagu kaks kodu tõesti kus on hea. Enne ma seda nii hästi ei tajunud, küll aga nüüd tagasi olles.

Otsustasin, et lülitan arvuti sisse ja ühendan netti kui selgus, et : meil pole ei netti, ei telefone, mis töötaks, ei telekat.
Kokkuvõtvalt, siis kogu meie Orange kodupakett.
Peale postkasti tühjendamist ja miljoni kirja avamist oli selge ka miks. Kuna me ei sõlminud otsekorraldust ja arveid kätte ei saanud selle kuu jooksul, siis olid need tasumata ja kõik teenused suletud. Ok, saan sellest aru. Meie süü. Aga kõik see mis järgnes, oli lausa troppide tropp olukord.

Kui sa oled Eestis ja juhtub, et liinid suletakse, siis sa logid netipanka ja maksad ära. Teenus avatakse suht kohe. Kui sa ei saa netipanka, siis lähed esindusse ja teenus avatakse.
Kui sa oled Prantsusmaal, siis peksa pead vastu seina ja looda, et saadud sädemetest tuleb netivõrk.
Variandid:
1) Logi nende kodulehele ja maksa arve---ei saa, sest sul pole netti.
2) Logi netipanka ja maksa arve----ei saa sest sul pole netti
3) Mine kohalikku mc donaldsisse ja logi netipanka ja maksa arve----ei saa, sest selleks et teha makse saadetakse sulle kontrollkood telefonile, mida aga ei saa kätte sest su telefon on ju suletud
4) proovi sisestada oma teise telefoni number, et see kood saada----ei saa, sest see pole su kontaktandmetega vastavuses
5) proovi kontaktandmeid muuta---ei saa, sest need tuleb kinnitada pangas kohapeal

Juhe koos...ei veel...aga varsti :D

6) mine klienditeenindusse ja küsi, kas saaks arvet tasuda, maksekorraldus on ju näpus----ei saa, sest nad ei tegele sellega, teatavad et helista klienditeenindusse
7) helista inglise keelsesse klienditeenindusse ja räägi mure ära_---kõik ilus ja kena ja arusaadav, kuni selleni, et ühendatakse sind finantsosakonnaga, milles vastab puruprantslasest tädi, et teda vabsee ei huvita ja ta muide ei räägi inglise keelt ka (Inglise keelt rääkivate klientide tugitelefonil!!!!!!)
8) saada arve neile postiga ja oota ca 2 nädalat kuni nad selle kätte saavad----ei sobi, mul on seda kiiremini vaja
9) helista otse maksetelefonil----helistasin, sittagi ei saa aru....vali 1 või vali 2 ja vali 1 ja vali 2 ...krt ma tahan ju teile raha anda! võtke ometi see vastu!

10) leia keegi tuttav kohalik, kes on imekombel mitte kuskile puhkama ära sõitnud ja aitab sind hädast välja-----õnnestus, nii umbes neljanda või viienda isiku sain kätte

Edasi oli tema poolt 30 sekundit helistamist, mille käigus tuli telefoni toksida: oma telefoninumber, krediitkaardiandmeid hunnik ja makse oli tehtud. Lihtne või mis :D Lisati vaid, et teenuse taastamisele võib kuluda kuni 72 tundi. No parem ikka kui 2 nädalat või mis?

Telefon avati ca 1 tunni pärast. Telekas hakkas tööle järgmisel päeval punkt kell 12. Internetti ootasime kolmanda päevani ja hommikul kell 9 oli see ka töökorras.
Jess.

Oleksin võinud abilise läbi musutada, nii hea meel oli. Hoidusin tagasi, see poleks vist meeldinud ei minu härrale, ega abilise abikaasale :D Piirdusin maani kummarduste ja sõnalise tänulaviiniga.

Vahepeal käisin veel autoga ülevaatusel. See oli ka üks põhjus, miks pidime tagasi tulema just nüüd. Teine põhjus muidugi härra töökohustused.
Kuna meil eelmisel ülevaatusel oli midagi nipet-näpet korrats ära, siis saime ajutise peale. See tähendas, aga et sõita võib 2 kuud ja tuleb korduvale minna. Eestis lõi härra Abikaasa auto läikima, lasi kõik korda teha. Kuna aga see 2 kuud sai täis pühapäeval ja siis ülevaatusele ei saa, aga me jõudsime laupäeval just siis kui ülevaatus suleti, siis esmaspäeval selgus, et peame tegema uue täieliku ülevaatuse ja maksma uuesti kogu summa. 77 eurot. Muidu oleks läinud 5 euri.

Istusin ooteruumis ja hoidsin hinge kinni, et oleks nüüd kõik korras. Ülevaatuse mehed muudkui siblisid mööda ja muudkui naeratasid. Ei osanudki välja lugeda, kas sellest et kõik on korras või sellest et on ikka loll tädi ja tuleb oma bemmiga siia uuesti läbi kukkuma.
Ei kukkunud. Kõik oli ideaalses korras ja meie 1999 aasta bemm sai preemiaks 2 aastat ülevaatust. Ma ei osanud sellest isegi unistada, kuna Eestis saab ju 2 aastat peale vaid auto, mis on alla 10 aasta vana. Seega meie oma poleks seal elus kvalifikatseerunud.

Härra Ülevaataja kleepis esiklaasile 2 aastat ülevaatust tõendava kleebise, soovis õnne ja head päeva.
Elu on lill!

Tänaseks kõik. Mainin vaid seda, et tagasi tulime me hetkel kolmekesi. Angelica on Eestis oma onu pere juures. Mis saab edasi näitab aeg. Lood on segasemad kui kunagi varem.

Tsauka

Ahjaa. Kui termomeeter üleeile küündis 34-35 kraadini, siis üleeile õhtul hakkas õues toimuma midagi, mida ma kunagi pole varem näinud, ei Eestis, ei siin.
Nimelt tuli pimedas taevas äkitselt selline välk, et jää või pimedaks. Aga mis oli selle juures kummaline, oli see et väljas valitses haudvaikus. Mitte ainsat mürinat. Nagu virmalised, aga ilma värvideta :D
No läksime magama siis nagu vilkurite taustal :D Paar tundi hiljem tuli ka hääl, selline et kargasin voodist püsti, et kus plahvatas :D Ma pole kunagi sellist välgutamist näinud, see oli alles vaatemäng. Nagu keegi klõpsutaks laelampi pimedas toas, aga nii kiiresti, et isegi ei tunneta kuna on valge või pime, sest silmad ei saa enam aru :D
Tõmbasin meie raudsed väliskardinad ette ja lootsin, et kui ärkan on maja alles ja ma ei maga oma voodis avatud vaatega kuristikule või kuidas neis maailmalõpufilmides ongi. Hommikul oli väljas kergelt vihmane, aga soe. Maja oli alles.

Kena neljapäeva!

pühapäev, 4. august 2013

Bäkk

Oleme tagasi. 26 tundi sõitu jutti. Ilm on suurepärane.
Kuna me olime kuu ära ja arved jäid ripakile, siis polE meil praegu ei telefone, internetti ega telekat ja kuna on nädalavahetus ja siin riigis midagi ei tööta, siis istun taas Mc Donaldsis, et oma asju ajada.

Loodetavasti homme saab korda asja.

TSAU