Tõbi majas

Kuhu me siis pooleli jäimegi...ahjaa, sinna kus ma panin kodinad kokku ja läksin lennujaama härra abikaasale vastu. No sõitsin ära, mis mul üle jäi. Jõudsime õigeks ajaks, lennuk oli maandunud. Juba autos hakkasid lapsed lammutama kotti, mis issi Eestist tõi. No Gretel sai kohe kätte oma nuku, millest me pere  ja ka teie oleme kuulnud juba mitu kuud :D Aamen temaga nüüd :D
Nojasiis lõi ninna selline leivalõhn, et mine või hulluks :D Lapsed sõid täiesti niisama paljast musta leiba ja mõmisesid heameelest :D  No nüüd on meil siis kodus 2 pätsi musta leiba ja kaks pätsi peenleiba :D Niisama või peale ja oh kui hea :D Sööme mõõdukalt, et ikka kauem jätkuks :P

Olin lastele lubanud, et kui issi Eestist tagasi, siis lähme kuskile. Nad tahtsid jubedalt mägedesse, aga ma jänespüks ei taha seal olematutel teedel üksi liuelda. Nii, et ootasime siis issit. Issi tuli Eestist ja teatas, et tema ei taha üldse lund näha hetkel ja, et mõtleme midagi muud välja. No sel juhul polnud enam kahtlust ka ...ujuma. Seda enam, et saabusid ka meie ujumisriided, mille kolimise käigus maha olin unustanud. Pakkisime pühapäeva hommikul end kokku ja läksime Thononi ujulasse. No saime hakkama, administraatori käest piletite ostuga. Too muudkui seletas kaardisüsteemi õhinaga ja arvasin, et sain aru ja mis siin üldse keerulist saab olla....nojah...esimese sammu järel panin juba vales suunas :D Esimese üllatusena selgus, et riietusruumid on kõikidele ühised. Arvasin, et kuulsin valesti aga nii öeldi ja oligi.  Riideid vahetatakse pisikeses kabiinis keset dušširuume, kus asuvad ka kapid kuhu pärast asjad panna. Pesemiseks on teised kabiinikesed. Enese märjaks tegemiseks aga dušsid keset ruumi. No tegelikult lausa keset ujulat, sest avastasin mingi hetk, et vaheseinu polegi. Basseinist võivad kõik vaadata kuidas sa seal toimetad :D  Kummaline igatahes. Pole nii nagu Auras, et kõik lasevad alasti ringi ja saunatavad ja mulistavad  pesta. Mis puutub sauna, siis lootsin et seal on selline asi. Ei olnud. Prantslased vist ei teagi, mis on saun. Nii oleks tahtnud minna:D

Üks ülimalt positiivne avastus oli see, et veekeskus oli SOE. Suures basseinis oli isegi vesi 28C ja õhk 29C.  Tartus Aura keskuses olen pidevalt kringliks külmunud, sest vesi minu jaoks jahe. No ega ma suvel ka enne ujuma lähe kui vesi juba ei kee :D Siin nautisin täiega :D

Järgneval fotol on näha minu väike hüljes. 5 tundi ujuda pole tema jaoks mingi probleem. Samuti mitte teha meetrite kõrguselt hüppeid vette, mille sügavus on ...3,8 meetrit :D

 

See bassein, mida siin näha veidi on merelaineid imiteeriv. Ehk kui lülitatakse sisse mingi reziim, sis hakkavad tagaseinast tulema suured lained. Lastel oli see üks lemmikatraktsioonidest :D Ja kui näete, siis posti otsas on peegel, mile kaudu vetelpäästjad jälgivad ka nurgataguseid kuhu muidu ei näeks. Turvalisusel oli selles kohas suur osakaal ja töötajaid palju rohkem kui Eesti ujulates. Aura keskuses mind näiteks häirib tugevalt, et pisikeste basseini juures, mis asub täiesti erinevas ruumis, pole ühtegi töötajat, kes silma peal hoiaks. Seevastu täiskasvanute omal lausa 2 korraga.

See, kes veeplärtsatuse keskelt veidi paistab on ikka Gretel, kes muu. Tegemist on hästi pika liutoruga, mis hakkab pihta veekeskuse mitmendalt korruselt ja kulgeb mõnes kohas väljaspool veekeskust. Täpsemalt on näha järgnevalt fotolt, kus just need sinised torud on majaseinast väljas :D

 Needsamad siin siniselt nähtavad kaared maja ülemises osas.

 Minu lemmik tegelane selles keskuses. Täiesti lahe kuju :D

Sellised mõnusad puhkenurgad mitmes erinevas sopis, kus raamatut lugeda või niisama lesida .

Igatahes mõnus ettevõtmine. Läheme teinekordki. Piletihind oli ka sobiv, soodsam kui Eestis. Kokku nelja peale läks 20 eurot ja see oli ka pühapäevane kõrgem hind.


Mis juhtus aga edasi, polnud sugugi nii meeldiv. Teisipäevaks oli Gretel haige. Nii haige, et palavik 40, kurk valus ja hääl kadus. Palaviku alandajad ka ei aidanud. Enne ööd tekkisid juba hingamisraskused. Õnneks saime asja kontrolli alla, istusin terve öö ja valvasin ja olin valmis kiirabi kutsuma. Uuel päeval oli hingamine parem, aga palavik ei alanenud. Külmad kompressid otsaesisele ja paratsetamool. Hommikuks oli palavik läinud.  Hetkel on alles väsimus, kohutav köha ja tatine nina. Söök ei lähe ka siiani, ehk 3 päeva dieeti. Õnneks joogijanu on pidev ja sellepärast ma ei muretse ka söögiisu puudumise pärast.
Selgus, et kohalikus koolis ón suurem osa lapsi samas seisukorras ja olen kindel, et just see eelmise nädala 4 tundi noortekas koos koolilastega meile selle viiruse tõigi.  Kuna meil pole rohkem kellegagi kokkupuuteid olnud.
Ravimitega on siin huvitavad lood. Kui Eestis on köhasiirupid, siis siin soovitatakse hoopis lapsele ja ka täiskasvanutele kasutada pepu kaudu manustatavaid raviküünlaid. No härra ostis tuttava soovitusel need ka , aga tee sa lapsele selgeks et need head asjad on. Vaadati mind kui rahvavaenlast ja keelduti. Kästi endale panna kui nii head on :D

Lugesin just Eesti Tervisekaitse pressiteadet, kus teatati , et hetkel ülemaailmselt levib gripilaine ja massiline haigestumine paljudes riikides. Ja, et teha polegi suurt palju. Lihtsalt läbi põdeda.



Ja kooliuudist nii palju, et esmaspäeva hommikul oli kohtumine Greteli kooli direktoriga. Läksime kohale ja selgus, et direktor haige. Kutsuti pealelõunal tagasi. Käisin. Tuli juurde veel pabereid, mida täita. Lisaks selgus, et oleks vaja teha nn. koolikindlustus lastele. Sain infolehed, pean tõlkima ja tutvuma, mis imeasi see veel on ja milleks täpsemalt. Järgmine esmaspäev uus kohtumine määratud. Kuna direktorit pole, siis sain mingi madaami nime, kes mind vastu võtab ja räägib. Halb asi on aga, et ta ei oska inglise keelt. eks näis, mis saab. Gretel aga öeldi, et võb kooli minna juba õige pea. Jess. eks näis mis on nede jaoks õige pea :D


Hetkel aga kõik. Väljas paistab päeike ja sooja on +10C. Kahjuks kuskile haige lapsega ei lähe, seega naudin läbi akna ja siis kui käin terassil "värsket õhku hingamas".

Kena päeva!

Mossis päev täiega

Tegelikult olen ma pettunud infos. Miks pannakse ametkondade internetisaitidele valeinfot? Näiteks kasvõi Eesti Saatkond Prantsusmaal veebileht väidab, et üle 3 kuu Prantsusmaal elavatel inimestel tuleks elu lihtsustamiseks registreerida oma elamine kohalikus raekojas. Seda pole võimalik teha.! Kui lähed sinna ja küsid, siis imestatakse, et millest sa EU kodanik räägid, ei mingit registreerimist. Ela, tööta ja ole vaba kui lind!
Järgmiseks prantsuse oma veebilehed. Väidavad, et see on lausa kohustuslik ja, et võid lausa trahvi saada kui nii ei tee.
Samuti EURESe koduleht, mis ütleb : Kuigi EU/EEA kodanikele ei oleelamisõiguse registreerimine (carte de séjour)kohustuslik, siis siiski soovitatakse seda teha, kuna see on väga kasulik, sest teeb elu ja asjaajamise oluliselt lihtsamaks. Näiteks ei ole ilma elamisõiguseta võimalik saada paljusid riigi teenuseid või taotleda rahalist abi – näiteks elukohaga seonduv finantsabi jm. teenused. Elamisõiguse taotlemiseks tuleb pöörduda oma elukohajärgse prefektuuri välismaalaste osakonda või linnavalitsusse.

Eile saatis veel üks  inimene mulle ühe kohaliku ametkona veebilehe, kus tegeletakse sisserännanutega ja ka sel lehel oli kirjas KOHUSTUS end registreerida.
Meeldetuletus iseendale: edaspidi kuula neid, kes sama läbi elanud!

 No ok, korjasin end siis kokku ja võtsin selle retke kõrvallinna täna ette. Peale tiirlemist kohale jõudes polnud ainsat parkimiskohta, nii et pidin edasi sõitma kuni leidsin. Loomulikult tasulisse parklasse ja siis edasi jala. Teate ma olen inimene, kel pole mingit orienteerumisoskust ja seega võin sekunditega täiesti võssa panna kuigi maja ümber nurga. No peale edasi tagasi kõndimist jõudsin õigesse majja ja leidsin õige ukse. Ootasin 20 minutit spetsialisti juurde, kes pidi tegelema just võõramaalastega ja valdama inglise keelt. Lõpuks kui sain jutule selgus:
*spetsialist purssis hullemini inglise keelt kui mina prantsuse ehk peaaegu olematult
*küsis mu dokumenti ja ütles, et oi ei te ju EU , seega elage ja töötage ja edu!
*küsimusele kas ma ei pea siis mitte midagi taotlema tuli ilus "ei, mitte midagi"
Hakkasin juba ärrituma. Pole ju võimalik, et sa lähed kuhu tahad ja midagi ei pea tegema. Konsulteerides veel kahe daamiga leidis härra võõramaalaste spetsialist, et midagi vist ikka oleks vaja teha ja arvati, et võiks pöörduda äkki haigekassa kontorisse. Kiirelt leiti kaart kuhu veeti suur rist ja puksiti mind kontorist välja, saates sõnadega "Welcome to France".

Welcom indeed!
Ma avalikult ei ropenda, aga filmides on sellel ajal kuulda tugev "piiks " :D

Seda haigekassat mul leida ei õnnestunud. Keeruline on kui oled roolis, vaatad kaarti ja oled peatumatus liiklusvoos ja puudub koht, kus isegi peatuda, rääkimata parkimisest.  Tulin koju tagasi. Möödunud oli 2 tundi ja mitte midagi, täiesti mahavisatud aeg ja kulutatud närvid.  Seedin veidi ja vaatan, mis saab.

Teine asi millest tahtsin kirjutada juba mitu päeva tagasi on pubekad.  On täiesti uskumatu kui õelad võivad olla noored inimesed, kellega oled läbi saanud aastaid ja parimad sõbrannad olnud. Räägin Angelicast. Nende klassis koolis oli vaid 5 tüdrukut ja no ok, oli erimeelsusi, aga ikka hoiti kokku. Angelica oli üsna pop ja kui selgus, et me ära sõidame olid kõik vesised. Mis aga toimub nüüd! No ma ei tea mis lahti on läinud. Parimad sõbrad kirjutavad talle skypes, et : Oi kui hea, et sa ära läksid ometi, ma viimaks saan ometi endale sõpru leida. Või siis : oi me näeme siin õudusunenägusid, et sa tuled ühel päeval tagasi. Või: no mina küll ei tahaks seal Prantsusmaal olla sinu asemel, seal pole ju mingit haridustaset. Või: eino jah, mis eriline sa selline oled, et õppima ei pea seal koduõppel, me tuubime päevad läbi, sind ei kontrolli keegi jne jne jne
Päevadepikkune kemplemine, mis on hõivanud meie kodu ja arvutid ja lõppu ei paista tulevat. Täiesti häirivaks muutub juba. Ei ma saan aru, et osaliselt kadedus. Tegelikult vist suuremas osas, aga ikkagi.


Gretel kutsuti täna ka koos Angelicaga huvikasse. Käisid koos. Kuigi kohal olid ainult olnud suuremad poisid, kes mänginud veidi agressivselt jalkat, tuldi koju ikka suht rõõmsana ja avaldati soovi veel minna.

Ps. Tõlkisin eile õhtul ise vaktsineerimiskalendri prantsuse keelde, sest vahet ju pole kes seda teeb. Eestis perearst kindlasti mitte. Seega nüüd ei peaks enam mingit probleemi olema, et keegi aru ei saa.

Homme tuleb härra abikaasa Eestist, seega ootab ees lennujaama sõit. Oi kuidas ei taha...sõita. Aga me saame siis kätte Greteli töövihikud viimaks, mida seni ei olnud trükikoda väljastanud ja saam  õppima hakata, sest tegelikult on 2 nädalat juba meil teemad maas teistest.  Ja Gretel saab oma kauaoodatud nuku, kes pidi Eestis külmas üksi nutma. Ja mina saan musta leiba ... ja oma kõrgharidust tõendavad dokumendid, mis ehk aitavad tööturul edasi. Seega on mida oodata :D

Ps. Juba nädalaid mõtlen, et tahaks nii väga ja oleks nõus lausa maksma teenuse eest, mille abil oleks võimalik arvutit häälega juhtida. Nimelt on mul hea omadus suuta teha mitut asja korraga, aga on asi mida ma ei saa...nimelt kududa ja kerida internetilehte allapoole või seda vahetada. Kududa saan ilma sellele peale vaatamata, samal ajal blogisid lugedes näiteks, aga netilehi klõpsides ühe käega kududa kahjuks mitte:D Ja kuna on tõsine dilemma: kas kududa oma just alustatud Haapsalu salli, mis muide mahub läbi sõrmuse :D. või lugeda ja tõlkida prantsuskeelseid lehti , mida on ka vaja teha, siis vajan just seda teenust :D


Kena õhtut!

Topelt ei kärise :D

Esimene kord kui Janel on nii palju öelda, et tuleb lausa kaks postitust päeva jooksul :D

Kunagi päris algusel rääkisin kuidas me teleka box näitab ja töötab siis kui ise tahan. Arvasin, et asi oli selles, et paninkoduvõrku ka lisaks juhtmevaba printeri. Ühendasin selle lahti ja asi hakkas tööle. Tegelikult oli rõõm lühike. Teler töötas 1-2 päeva ja siis 4-5 päeva oli musta pilti. Ja mina jobu ootasin ja ootasin kuni tänaseni kui taas oli olnud 5 päeva telekata, et äkki paraneb ise. Kokku siis kogu siin oldud 3 kuud. Täna ajas aga pehmelt öeldes ikka viha üle ääre, sest kui maksta 60 eurot kuus siis võiks ju ka midagi peale musta pildi näha. Võtsin internetist ette inglisekeelse klienditeeninduse lehe ja sain sealt nende skype numbri. Helistasin ja tulemus: Peale 10 minutit kestnud laulu ja teadet, et kohe teiega tegeletakse vastas üks naisterahvas ja kuulas mu mure ära ning nentis, et tal oli kodus sama jama ja kuna mu inglise keel on päris hea, siis ta suunab minu kõne tehnikutele (te oleksite pidand kuulma kuidas ma puterdasin, ükski sõna ei tulnud järsku meelde, aga ta mõistis mind täielikult ). Tehnik kuulas jutu ära ja kõne katkes. Siis kadus mu kodust nett ja box vilkus punaselt ja nii ca 2 minutit hiljem läks telekas tööle ja kõik muu taastus. 3 kuud vihastamist lahendati 10 minutiga. Ja selles oli süüdi taas minu kartus, et kui helistan , et äkki keegi ei saa minust aru. Seda tuleb üpris tihti ette.
 Hurraaaa. Just nii õnnelik võib olla üks inimene kui saab tagasi teleka ja saated, millest ta midagi aru ei saa. Või tegelikult võin öelda, et õhkõrnalt juba saan ka. Ja äratundmisrõõm on suur kui mõistan või paari sõna terve saate peale. Leidsin menüüst ka sellise seadistuse, et saadetel jookseks all tekst. Isegi kui ma midagi ei saa aru, siis hääldust aitab see küll paremini mõista ja harjutada ja järele kasvõi korrata.

Teine asi oli see, et mõtlen siin, et tahaks kuskile mägedesse minna.Lapsed ka tahavad.  Prooviks suuska või miskist. Kuigi viimasest korrast on möödas sama palju aega kui põhikoolist :D No me pole mägedes käinud kunagi, Eestis ju teatavasti mägesid pole:D Kohalikud siin mitmel korral küsinud,et kas Eestis siis polegi mägesid. On ju ....Munamägi...kõrgusega 314m :D...selle peale nad tavaliselt vaatavad otsa, et kas teed nalja ja kui avastavad, et ei tee, siis naeravad ikka :D
 Peab uurima, kus saaks hea kogemuse ilma mingite oskusteta ja lisaks veel hea hinnaga. Tegelt pole aimugi, mis rahaga peaks arvestama. Asja uuritakse. Kes teab või oskab soovitada midagi võib häält teha!

Kena õhtut! Täna ausõna enam uut postitust ei tee :D

Koolijutt vol.3

Vahepeal on infot juurde kogunenud. No sellist veidi muret tekitavat, aga mis teha. Nimelt helistati sinna kohta, kus peame testi tegema minema ja selgus, et see pole sugugi mitte nii lihtne test nagu algul öeldi ja selgitati. Test hõlmab üldteadmisi ja seega on vaja kedagi, kes selle lapsele ära tõlgib tegemise käigus. Ja kuna huvijuht, kes helistas , arvas et meie pereisa oskab kohalikku keelt, siis nüüd peab nuputama, mis edasi saab. Ilma tõlketa ei saa seda teha kuna test pidi hõlmama nii geograafiat, keeli, kui muid aineid. Kokku on võimalik saada 20 punkti. Kui test tehtud, siis saadab see keskus tulemused riigile ja seal kinnitatakse tulemuste põhjal, mis klassis ja mida mu laps õppima hakkab. Kokku pidi minema selle asjaga 3 nädalat kuni 1 kuu. Peale seda  saadab riik paberid kooli, kus tuleb teha vajalikud paberid ja registreering, Peale seda śaab hakata õppima. 
Arvutasime ära, et sel juhul saab Angelica koolis käia 2 nädalat ja siis algab kohe esimene suur kahenädalane vaheaeg.

Mure aga ongi selle tõlkega. Kuna me ei tunne siin läheduses ühtegi eestlast, kes oskaks prantsuse keelt , siis  tundub, et ainus asi mis üle jääb on teha topelttõlge. Huvijuht pakkus ennast kui meil pole kedagi teist. Et siis tema tõlgib prantsuse keelest mulle inglise keelde ja mina inglise keelest Angelicale, nii palju kui ta ise just aru ei saa. Huvitav kas punktisumma jagatakse ka kolmega :D

Igatahes julgustati, et ka üks vene tüdruk, kes ei osanud sõnagi keelt tegi testi 18 punktile ilusti ära. Eks näeme. Homme lõuna ajal helistame koos huvijuhiga siis sinna asutusse, et vaadata kuna aja saame. Arvati, et paar päeva, millises linnakeses, ei osatud hetkel spekuleerida :D


Nüüd on vahepeal tulnud taas uus päev ja selgus, et tegemist on hoopis 3 tundi kestva matemaatikatestiga. Hea uudis on see, et juhend vms pannakse eesti keelde, Halb uudis on see, et kuna see toimub päevasel ajal, siis huvijuht meid tõlkima tulla ei saa. Lootsin, et kui asi eestikeelne, siis pääseme selle inimese otsimisest, aga see on sealne nõue, et peab olema prantsuse keelt valdav inimene, kes tõlgiks töökorralduse ja üldinfo, nii et ikka vajame kedagi.  Aja saime kahe nädala pärast, kuna see test tehakse vaid iga kolmapäev. Seega minek on 6. veebruar kell 13- 16. Mõnes mõttes  isegi hea, siis saan pead murda ja otsida ja mõelda.
Tegelikult pole ma üldse 100% kindel, mis test see selline on, sest kõik räägivad erinevat juttu kuigi nad võiksid ju teada kui räägivad, et see kõigile kohustuslik riiklikult jne.


Muud juttu ka. Käisime eile šoppamas. Õigemini läksime ostma sirklit ja tulime tagasi 2 kotitäie riidekraamiga. Loomulikult plikadele. No kui poes on peaaegu kõik -80% siis võib midagi lausa ju lubada rohkem kui tavaliselt :D No igatahes on nüüd kõik õnnelikud ja moodsad :D No ehk härra abikaasa väga mitte kui Eestist naaseb ja näeb, millega me oma vaba nädala sisustasime :D

Ostsin plikadele suusapüksid. No talv pidavat alles tulema ja kaua sa ikka lapsi kelgutama viid teksapükstes. Ütleme nii, et jumal tänatud, et ma ei ostnud eelmisel nädalal spordipoest ära juba neid, sest nüüd sai peaaegu tasuta. 6 eurot kvaliteetsete suusapükste eest on nagu olematu raha. Tegelt oli nii, et leidsin ainult Angelica suurused püksid. Ta proovis ära ja olime suht mornid, et Gretel ei saagi. Ja siis kassasse suundudes vaatan, et seal stangede juures kus olid Angelica püksid, on maas üks kott. See poekott kuhu asju pannakse šopates. Neile, kes ei tea....Eestis on poes plastmassist korvid, millega käid ringi.... siin on nagu vakstust suuremat sorti käekotid, kuhu pistad selle, mis huvi pakub.
Igatahes oli selline maas ja seest paistsid ...jah...suusapüksid. Vaatasin ringi, kedagi ei paistnud läheduses, kes oleks seda nägu, et see oleks tema oma. Piilusin sisse ja voilaa, see mis vaja, täpne number ja puha. No ma ei tea kas olin nüüd siis see otseses mõistes mats eestlane, aga ma võtsin need püksid ja suundusin veidi kiirendatud sammuga kassasse ja ostsin need ära. Sest palun vabandust tõesti kui kellegi omad pihta panin sealt, aga Gretelil oli neid tõesti vaja :D Sinna teise spordipoodi jäi neid veel...küll allahindluseta :P

Mis puutub riiete numbritesse, siis me ei saa osta midagi, mis käiks meie mõõtudega kooskõlas. Lihtsalt 8 aastase mõõduga riided ei lähe Gretelile üldse ja 13 aastase omad Angelicale. Nii, et me peame ostma 2  kuni 4 numbrit vanusest suuremaid asju. Kusjuures ka kohalikud lapsed on pisemad. Kui vaadata , et huvikas käivad päkapikud on Gretelist pool pead lühemad ja on juba 10 ja 11, siis pole ime, et Gretel tunneb end pettunult kui öeldakse, et ta liiga noor, et seal käia.

Ahjaa. Eile huvikeskuses neid kooliasju ajades jäi Gretel silma ühele kohalikule tüdrukule, kes avaldas soovi temaga mängida. Ja huvijuht ütleski, et olgu, kui Gretel tahab, las ta siis jääb, et tulen hiljem järele.  Gretel jäi. Hoolimata sellest, et ta ei saa aru ei inglise keelest, ei prantsuse keelest. Ainult kehakeelest :D Ja ta oli seal lausa 4 tundi. Vahepeal juba helistasin, et kas kõik korras, millepeale öeldi vaid , et ma segan oma helistamisega ja tsauka.
Pärast järele minnes öeldi, et ta oli väga tubli ja veidi keeruline oli kui oli vaja nt mängureegleid seletada, aga ei midagi ületamatut. Et ta on väga seltsiv ja võib teinekordki tulla. Täna pidi huvijuht uurima kui palju ta saaks teda sinna võtta, sest vanus ju tegelikult ei klapi sellega mis lubatud. Samuti ütles ta, et väga hästi on aru saada kuidas Gretelil on enda ümber palju lapsi vaja ja et ta on sellest puudust tundnud siin oldud ajal. Olen nõus täielikut ja oleme ju sel teel hetkel, et asi saab parandatud. Loodan ainult, et tema kooliga nüüd mingi jama ei selgu veel.

Ilusat päeva.
Meil on mingi rõve tuuline, pilves, vastik ilm. Eile sõnasin vist ära kui ütlesin, et pole nii kena päikest ammu näinud.

  

 

Uued uudised koolirindelt

Jutt sellest, kuidas ei maksa hõisata enne õhtut ehk tegelikult on kõik ju hästi :D

Eile proovisin siis tõlkida veidi neid pabereid, mis tuleb täita selleks, et laps süüa saaks. No ütleme nii, et palju on veel teha.  Õnneks on veel aega selle kiire asjaga.

Täna koitis uus hommik ja panin kompsud kokku ning läksin tõendi järele. Täna nii hästi ei läinud...tõlkijast vanapaar oli kuskil mujal millegipärast :D:D:D ja taas ei osanud keegi keelt. Samas sõna kool nad vist mõistsid, sest paberid toodi. Ja siis selgus tõsiasi, et Gretelile on tõend aga Angelica sünnitunnistusele oli pandud märge, et ta liiga vana kohaliku kooli jaoks ja et peame minema teise linnakesse. Mina teadsin seda juba enne, et ta teises vanusegrupis, aga arvasin et tõendi saab ikka siit, kus elame. No ok, tulin siis tulema. Kuna Greteli tulevane kool asub otse teiselpool raekoja maja, siis otsustasime ära käia ka seal. No tee või tina, igal koolil on ümber aed kust ei saa kuidagi sisse. Uksed ja väravad on lukus ja kedagi ei paista. Ukerdasime siis oma asjadega ümber maja ja mööda treppe ja lõpuks nägi majast meid üks mees, kes halastas ja tuli õue küsima, mis meil mureks. Selgus, et tegemist on kooli direktoriga , kes õnneks oskas rahuldaval tasemel inglise keelt. Nii siis me seal üle aia vestlesime ja dokumente näitasime. No kõik ok, aga vot eestikeelne vaktsineerimise tunnistus ei läinud kohe mitte. Pean viima vähemalt ingliskeelse. Jälle asjaajamist. Samuti soovis ta mõnda paberit praegusest koolist. Mida täpselt, ta ei öelnud. Eks siis hangin miskist :D Kutsuti, siis tagasi esmaspäeval. Kuigi sinna on päris peaaegu terve nädal tegelikult, aga ok, eks siis ootame ja vaatame. Samuti kangastus mule kohe silme ette, kuidas ma tagasi minnes seal üle aia kõlgun ja sisse ei saa. Küsisin siis, et mismoodi see asi käib. Kästi väraval asuvat nuppu vajutada ja siis saab sisse. Super!

Edasi läksin tagasi koju, korjasin peale ka Angelica ja läksime järgmise linnakese raekoda otsima, et ka seal teha see tõend, et kooli saada. Leidsime koha ülesse ja selgus, et me ei peagi üldse midagi taotlema. Saadeti otse kooli. Õigemini selle kooli nimi on siin juba college :D No peale seda sõitsin end taas kringlisse ja valesti ja metsa ja võssa, sest ei saanud üldse aru, kus ma olen. Kus ei aita GPS, seal aitab nutitelefon. Peale paari klõpsu, mis loomulikult maksavad, olimegi õiges kohas. Nonii, maja oli uus ja suur ja uhke ja oh imet, loomulikult 2 meetri kõrguste roheliste lukustatud aedade, uste ja väravatega. Nurgataga suitsetavad kokatädid otseloomulikult sõnagi inglise keelt ei osanud ja seega otsisime edasi, kust ometi sisse saab. Maja ja maaala polnud just väga pisikesed. Lõpuks nägi meid keegi naisterahvas, kes oh õnne oskas meiega rääkida ja küsis, kas meil on kohtumine direktoriga kokku lepitud. No polnud ju. Ok, pandi meid siis ootama ja peale 5 minutit oligi meie ees kuskil 60ndates vanahärra, kes tuli nägu naerul ja küsis prantsuse keeles, et kas mina olengi see inglise keelt kõnelev daam . Ojaa, kujutate ette, ma sain sellest aru :D Ise sain. Polegi vist lootusetu juhtum :P
Peale kahte minupoolset lauset vabandas ta ja ütles, et saab aru aga kõneleda hästi ei oska ja palus uuesti oodata. Naljatasin plikadele, et nüüd tuleb tagasi inglise keele õpetajaga ja just nii läkski. Paar minutit hiljem oli me ees kooli inglise keele õpetaja, kes tegi tõlketööd. Ja siis algas see, mida poleks osanud unes ka näha. Selgus, et kuna me ei oska keelt...õigemini Angelica ei oska...minu oskused pole sel puhul olulised :D ...siis peab ta tegema testi , mis näitab tema oskusi. Test toimub mingis muus asutuses veel kaugemas linnas, mis siis selgitab lahti kuhu , mis ainetesse, mis klassi ja mida Angelica saab üldse õppima minna. Õhku tekkis tuntav pinge kuna Angelica sai samuti aru ja nägu venis pikaks. No tegelikult olid nad väga vastutulelikud ja ütlesid, et isegi kui test näitab tulemuseks 0, siis nad sellele vastavalt leiavadki midagi talle sobilikku. Samuti leitakse inimene, kes hakkab temaga tegelema prantsuse keele õppimise ja selgeks saamise nimel. Tegelikult testi sisu ei seletatud, seega ei teagi täpselt, mida see hõlmab.
Vahepeal oli kohale jõudnud kooli ka Angelica huviringi juhendaja, kes tervitas rõõmsalt ja astus ligi, et kohe asja uurida. Tegemist on täiesti uskumatu naerusuise alati rõõma ja sädeleva naisterahvaga, kes on nii sõbralik kui pool Eesti rahvast kokku.  Seejärel oli umbes 5 minutit täielik prantsuskeelne kolmekõne, mida ma ei mõistnud. Kiire lõpptõlge oli mulle see, et huviringi juhendaja aitab meid ja helistab ise sinna asutusse, kus teste tehakse, et äkki saab selle läbi viia koolis ja me ei peaks nii palju seiklema.  Õhtupoole pidin saama teada, kuna hetkel on siin maal suur lõuna kui tööd ei tehta:D
Seega olin ma üldse paras mats, et segasin kooliperet lõuna ja puhkepausi ajal :D
Muude paberite suhtes ma ei saanud midagi teada kuna arvati, et kõik tuleb teha ilusti ükshaaval ja tasapisi ja küll saab. Ehk siis tegelikult nagu päris hull hommik, aga läks vist hästi kokkuvõttes.

Küsisin ka siis huviringi juhendajalt, et mis teema nende aedade ja lukus ustega on ja sain teada, et 10 aastat tagasi oli koolidesse pomme pandud ja oli lausa sõjavägi peale seda uste ees valvanud. Seega on nüüd kõik koolid aedade taga ja sisse saab vaid loaga või kui oled teinud selgeks, mis sul hoonesse asja on. No tegelikult päris mõistlik. Ei ole nii, et lapsed longivad mööda tänavaid ja käivad vahetunnis suitsetamas nurga taga või poes ja lähevad koolist ära ja teevad poppi. Võimalus selleks lihtsalt puudub. 
Koolist lahkudes saime teada, et tegelt olime jumala kringliks sõitnud ja sinna oli ka otsetee päris kodu lähedalt, mitte 10 km nagu meie ringiga sõitsime. Avastame aga uusi alasid :D

Ps. Angelica istub juba pool tundi laua taha ja korrutab : täiesti pekkis, mis kooli ma lähen, issand jumal, issand jumal :D Tahaks minna aga issand jumal. :DIssakene ma lähen kolledžisse :D Issand jumal, issand jumal :D

Õues on nii ilus ilm, et pole nagu mõnda aega näinud nii säravat päikest. Ja nüüd välja!

Ilusat päeva!

Õnnejunn :D

Teate te ei kujuta ette kui häppppi võib üks inimene olla kui tal midagi korda läheb. No selline naerul nägu ees ja hõljub ringi kui on midagi korda läinud. No ma tulin just kohalikust raekojast või vallamajast või linnahallist...no vahet pole kuidas tõlkida..prantsuse keeles mairie :D
No sain ju Eestist viimaks sünnitunnistused, mille maha unustasin ja mu kallis õde posti pani ja siia saatis. Ja kuna ma ei leidnud kedagi, kes aitaks mul pabereid täita, siis tõlkisin google translate programmiga ja läksin täna hommikul lönta lönta neid ära viima. Uksest sisse astudes tabas mind aga see mida kõige enam kartsin...polnud tööl ainsat inimest, kes oskaks sõnagi inglise keelt. Arvasin, et nii mu käik lõppebki kui äkki avas oma suu kõrval olev vanahärra oma abikaasaga ja mida ma kuulsin...puhast kulda kuulsin .....inglise keelt ...puhast Suurbritannia inglise keelt. Ja loomulikult olid nad ise koheselt valmis mind tõlkima. Oh, nagu kivi vajus südamelt. Sain kõike mida soovisin. Selgus, et mu dokumendid olid täidetud täiesti perfektselt:D
Samuti selgus, et ma ei pea taotlema mingisugust pikemaajalist töötamise ega elamise luba. Hoolimata sellest, et internetis seda kirjutatakse...eriti prantsuse poole saitidel. Sellega seoses jääb ära tonnide viisi paberimäärimist ja kartus, et olen kuskil juba liiga kaua elanud ja probleeme hakkab tekkima.
Teate kui ikka loed internetist lause, et sul kui eestlasel on luba siin riigis elada vaid 3 kuud ilma paberivärkideta ja sa loed seda siis kui 2 päeva on jäänud selle tähtajani ja ees on nädalavahetus, siis lööb ikka närveldama küll.
Õnneks on kõik korras ja mul nii hea meel, et sain täna hakkama, et hüppa või pükstest välja:D
Siinkohal muidugi ei saa mainimata jätta, et ma lausa armastan seda vanapaari, kes mind ligi veerand tundi tõlkisid...ilma nendeta oleks see käik täielikuks katastroofiks kujunenud :D

Lugesin oma teksti praegu läbi ja avastasin, et ei maininud, et miks seal peamiselt  käisin. No ikka selleks, et lapsed kooli panna. Gretel teatas mulle enne uinumist eile voodis pikutades et : emme kuna ometi kooli saab, ma kõdunen siin kodus istudes täiesti ära :D Ja Angelical on omaette stiimul kooli minna, east lähtuv juba :D Nimelt olid kohalikus huvikeskuses uurinud paljud poisid, et kuna ta viimaks ometi nende kooli tuleb :D Ja no mina, mina olen lihtsalt hullumas kuna ei oska nendega enam midagi peale hakata. Arvuti on muutunud igapäevaseks tegevuseks hoolimata sellest, et neid iga päev õue vean. Ei nad tulevad kenasti jalutama ja rullitama jne aga nagu tuppa tagasi , nii kohe maandutakse kuvari taga. Ja kuna meid on 4 ja arvuteid 2, siis on pidev jagelemine kes sai minuti rohkem ja kes vähem.

Ahjaa, mult küsiti, et kas soovin, et mu lapsed ka koolis sööksid. No mulle oli see nii iseenesest mõistetav . Eestis on ka söögivahetund ja soe toit iga päev. Ja siis ulatati mulle üle leti selline kuhi pabereid, et ma vist tõlgin nüüd hommikuni seda. Samuti tundub mulle, et toidu eest peab siin korralikult maksma. Igatahes paberites on mingi hinnakiri...eks tõlkimise käigus selgub.Vot kuidas harjud ära kui laps on alati koolis tasuta süüa saanud. Ei tule selle pealegi, et pead hakkama tasuma ükskord. Kokku lausa 9 lehekülge tabeleid ja lünki, mis sisaldavad ka tervise tõendeid jne, et laps ikka on vaktsineeritud jne. Kui hakkama saan, eks siis annan ülevaate ka siin.

Ja hetkel oli lausa vajadus tulla ja siin oma õnnest pasundada, sest kedagi teist pole lihtsalt :D Lapsed magavad alles ...jah ma tean, et kell on juba 11.30 , aga eile nad olid kuidagi uimased õhtul, nii et las magavad välja. Eks õhtul kirun taas end selle eest. Ja härra abikaasal on Eestis praegu keerulised tegemised, seega ei taha segada. Seega tundke rõõmu koos minuga teie :D

Seoses selle elamisloaga. Öeldi, et ei ole vaja midagi taotleda, aga siiski pole see kõik. Selleks, et tervisekindlustuse ja muuga oleks korras pean minema kõrval linna mingisse ametkonda. Nime unustasin. Midagi nagu meie haigekassa oli. Eks see on uus samm. Ja loomulikult paralleelselt töö otsimine. Ei tea kas võiks vaikselt loota, et hakkab minema ? Ok sellest aitab praegu.

Tahtsin veel kirjutada sellest, et teate kui kummaline, aga sel hetkel kui me reedel lennujaamast lastega tagasi tulime ja olime härra abikaasa lennukile pistnud ja kodu uksest sisse tulin peale pikka närvilist autosõitu. Sel hetkel ust lukust lahti keerates tundsin esimest korda siin oldud aja jooksul, et olen kodus. Mitte üürikas ega ajutiselt, ega külas vaid kodus. Kohas kus on mugav ja omad asjad ja mõnus jalad seinale panna. No see viimane küll pigem haruharva :D Selline kummaline tunne, mida on keeruline seletada. No ja pikemalt ei tasu arutleda ka sest järgmisena tabasin end mõttelt, et mis saab siis kui Eestisse minna.  Emotsioonid on tugev jõud. Äkki ma seal tunnen jälle, et ei tahaks tagasi siia tulla. Segane. Mina olen segane :D Kes oleks arvanud, et leian veel aja, et selliseid jobusid mõtteid mõelda :D

Täna 3 kuud tagasi saabusime me siia uude keskkonda :D Ei saa nagu arugi, et nii kaua juba :D
Samuti vaadates, et siinses blogis on käinud juba veidi üle 3000 lugeja, tahaks ma teid tänada, et leiate selle aja, et mu virinat kuulata, nõu anda ja olete aga oodatud ikka jälle ja jälle tagasi!


Ps. Eile jalutamas käies nägime ühe maja juures sellist pisikest keldritreppi väikese uksega, mis läks nagu veidi maa alla. Angelica teatas, et kolime sinna :D Ma siis vastu, et jah hulludeks keldriasukateks. Ja Gretel nagu vana rahu, ise edasi jalutades , nagu nii muuseas teatas : "Sobib hästi meie iseloomuga" .  Naersin kõht kõveras keset tänavat ja naeran ka praegu. See laste suust tulev jutt on vahel nii hea, et pole lausa sõnu.
Sama situatsioon oli kui Gretel rääkis skype teel oma sõbrannaga Eestis ja teatas talle: " Me elame siin keldris, maa all."
Naera puruks. Kujutame ette mida Eestis nüüd terve tema klass järgmisel päeval arutas koos õpetajaga. Tegelikult on aga asi selles, et maja milles me elame on ehitatud järve kaldale ja seega väga suure langusega alal. Selleks et maja oleks püsti on osa sellest kahekorruseline ja kõrge, osa sellest ühekorruseline ja üks osa majast jääb nagu poolenisti maa sisse. Ehk lastetoa aken on maapinnaga tasa :D  Paljudel välismaa majadel on nii et üks sissekäik asub nagu üldisest tasapinnast madalamal. Aga ei, Greteli jaoks on see kelder ja nii jäigi. Seega teretulemast meie pisikesse hubasesse keldrisse:D

Tänaseks kõik.

Bonne journee !

Lumi..loomad...disain...ja šoppamine

Eile saabus siis päev kui härra abikaasa istus Genfis lennukisse ja sõitis ära Eestisse nädalaks. Ja mina pidin istuma rooli ja sõitma tagasi koju 40 km piki võõraid teid. No võite ju arvata, et mis see siis ära ei ole GPS aga näitab ja mine. Vot ega ikka ei sõida see vidin sinu eest küll, tegelikult on isegi päris häiriv kuna lisaks teele tuleb keskenduda veel ka sellele kuhu see sind suunab. Võõras riigis on ikka keeruline sõita. No ütleme nii, et kohale ma jõudsin, seda tõestab mu praegune postitus, aga närvid olid ikka täiesti läbi. Eriti kui Angelica hõikab tagaistmelt, et emme kle nüüd sa sõidad küll trammiteel. Peopesad higistasid nii, et hullumaja ... JA kui algas mõnus lõik teetöödega, siis panin võssa täielikult.  No aga mida siin vinguda :D Õpib ära.

Vinguda nagu ei tohikski arvestades, et sain värske telefonikõne Eestist, et seal on -27C ja meie majas, kus hetkel ei ole sees elatud 3 kuud, seal on peale eilsest alanud kütmist sees +4C. Lisaks on ära külmunud torud ja jama kui palju. Pesta ei saa, vetsu ei saa, juua ei saa. Kõik on pees. Härra ka ütles, et kuhu pommiauku ta ometi sattus. Selles valguses on kadunud kõik mu pettumus seoses sellega, et ma Eestisse ei saanud ise minna.  Elu tundub nagu lill. Tuba on soe ja õues....
No õues ei ole nii lill, minu jaoks. Lastel on. Öösel sadas maha mõnus paras kohus valget möksi. Hetkel käib ehitustegevus :D Kindlused ja memmed ja kõik see värk lumest. Aga samas minu vaatevinklist võetuna on just selline 0 C ja paar kraadi siia- sinna paras õudukas. No ikka see autojuhtimine. Ma pole kunagi pidanud sõitma talvel libedaga ilma naelteta. Ma päris kardan kohe rooli minna. Ma olen Eestis talvel teinud libedaga 2 avariid ja seega osa mu paanikast peitub ka selles kindlasti. Korra lendasin maanteelt välja kraavi külili autoga nii, et pidin kõrvalistuja poolt välja ronima otse taevasse kuna auto oli kummuli.  Ja teisel korral sõitsin lapsega operatsioonile sõites teisele tagant sisse otse haigla ees. Kusjuures vahemaa oli suur aga auto lihtsalt läks kui kelguga, midagi polnud teha. Seega nüüd olen ma talvel roolis või isegi kõrvalistujana täielik närvihaige.

Suutsin eile leida ülesse ühe spordipoe Decathlon, milles pidi olema hea hinnaga riide ja spordikaup. No uksel tervitasid suured allahindluse sildid küll, aga nagu kiuste, siis laste talveriided alla hinnatud polnud. Lausa nõme tegelikult kui täiskasvanud saavad oma jope  või traksikad kätte soodsamalt kui laps. No läksime otsima tegelikult jopet ja paksemaid pükse Gretelile. Kuna olen aru saanud, et siin maal ei ole tavalises riidepoes võimalik talveriideid osta. Ja ma olen neid käinud läbi palju juba ümbruskonnas.
No tegelikult pean ma siiski seda poodi kiitma kuna naiste spordiriided näiteks jooga või jooksupüksid ja muu taoline oli imeodav. Kui Eestis tahad saada endale selliseid pükse, sisi pead välja käima siin lausa 40 ja rohkem eurot. Selles poes võid osta 8- 15 euroga. Ja kuna keegi ema :D suutis oma lapse mütsi kuivatiga 3 nr väiksemaks muuta, siis seesama ema oli sunnitud ostma ka lapsele uue mütsi :D Ja uskuge mind, inimesena kes on aastaid kudunud oma lastele ise mütsid -sallid- kindad, oli see minu jaoks raske lüke. Ma nimelt vaatan poodides asju selle pilguga, et mida ma ise oskan teha. Ega Gretel tahtis tegelikult, et ma selle mütsi asemele mis kunagi kudusin ja nüüd pisikeseks pesin, ise uue ja samasuguse kooksin. Aga poes sobis see ju nii imeliselt tema roosa käekotiga, et ta lausa pidi selle nüüd ja kohe saama :D:D:D


Hakkasin siin ühel päeval mõtlema, et päris naljakas, mida oleme selle kolme kuu jooksul siin näinud. Näinud käitumist ja situatsioone, mida Eestis pole ette tulnud :D
No esiteks on siin palju hobuseid. Hobuseid , kellega sõidetakse...sorry ratsutatatakse.... keset tänavaid autoteedel nii, et kui autoga liiga lähedal oled võid sattuda pasalaviini :D Seega ei ole sugugi imelik kui tänav on täis hobuse või ka lehma väljaheiteid. Ühel päeval härra helistab ja räägib minuga juttu kui järsku hakkab pihta kilin ja kolin ja ta jõuab veel öelda, et mööda autoteed tuleb nii umbes paarkümmend lehma, nii et liiklus seisab. Ja nii ongi normaalne.
On normaalne, et lapsed tulevad mänguväljakule mängima sõites sinna....sorry jälle: ratsutades ....oma poni seljas. Poni posti külge kinni ja turnima :D
Pole imelik kui inimesed tulevad jalutama järve äärde ja autost välja tulles järgneb neile veel pagasnikust miljon koera :D
Pole imelik kui lisaks koertele jalutavad inimesed kõnniteel ja autoteel oma minikitsedega. Kes muide olid nii taltsad, et kui peremees ainult käes oleva nn. karjasetokiga näitas suunda autoteelt üle pisikese piirde kõnniteele, siis kitsed ka kohe hüppasid kuhu näidatud. Vaata ja imesta.

Pole ka imelik kui mingid oravalaadsed loomad võtavad lihtsalt kätte ja närivad läbi su tuttava tuttuue auto elektrisüsteemid :D

Ja muidugi omaette vaatepilt on need valged suured lehmad kollastel aasadel, taamal paistavad valged mäetipud. Kui lehmad oleks veel lillad ja valgete laikudega, siis oleks tegu Milka šokolaadi reklaamiga :D Eelnev vaatepilt oli muidugi eelmise aasta aprillist meenutatud kui ma siin teist korda käisin, sest ilmselgelt kollaseid aasasid hetkel veel pole. Küll aga varsti :D 2 kuud veel ja on soe :D

Seega loomasõbralikkus ikka eelkõige :D

Ja eelmises postituses mainisin, et mul on väga andekad lapsed. No vaadake nüüd ja imestage :D Ühel hommikul nimelt küsis Gretel, et anna mulle midagi mida võib lõikuda ja disainida ja peale joonistada jne. No ega mul kahju pole. Ikka leidub rõivaid, millel mingi plekike, mis on jäänud väikseks või mida iganes. Ja kui ta pool tundi hiljem oma kunsti esitles, siis jäi üle vaid tõdeda, et meie suguvõsas olev käsitöö ja meisterdamise pisik on ka minu lapsi nakatanud.  Tavalisest pikavarrukalisest pluusist sai  moekas põll, millel kenasti olemas sidumiseks vajalikud paelad ja ka tasku. Varrukatest said kätised. Ja ühe dressipluusi varrukast disainiti endale müts, sest teadupärast ühel korralikul kokal ei ripenda kunagi juuksed lahtiselt toidu valmistamise hetkel :D

Seega propageerigem meisterdamist ja käsitööd! Ja nii sünnivadki kuulsad disainerid ja moekunstnikud ja leiutajad :D


Ahjaa. Minu blogi kommenteerimisel pole enam vaja sisestada neid nõmedaid kontrollkoode, mis kinnitavad et te pole robot :D Seega olge lahked kui tunnete, et võiks midagi öelda :D

Kena päeva!

Lumi ...lõpuks ometi või juba jälle?

Eile hommikul voodis silmi avades oli kuidagi valgem ja end üles ajades avastasin, et väljas sajab lund. Sadas nii umbes 3 tundi ja maa oligi valge. Teate see oli üle pika aja üks hea rahulik päev, sest Gretel oli suurema osa sellest õues ja ehitas lumememme ja tegi niisama jälgi ja hunnikuid.

Ühesõnaga nautis talve ja lund, mida ta nii kaua oli oodanud. No ilmnes imetilluke probleem,  et meil pole ju talveriideid sest eelmise aasta riided puha väikesed ja jäid Eestisse ja ega tegelikult oli see ka alles teine pisem lumetörts sel talvel. Aga kuna meie imelises üürikas on imesoe ja radikad huugavad, siis kuivasid ka tavalised dressid lastel minutitega ja lõbu oli laialt.
Ja mina nautisin rahu ja vaikust toas internetis tööportaalides kolades. Kus keeleoskus napp, seal aitab google.translate veebileht ilusti :D
No ütleme nii, et kui hetkel minna tööle, siis oma erialal ma kindlasti tööle ei saa kuna meditsiinis keeleoskuseta hakkama ei saa. Seega tuleb leida midagi, milles saab. Ja ma olen täiesti veendunud, et leiab ka, lihtsalt tuleb otsida. Ega tegelikult kerge pole neid kohti leida. Eestis ma ju tean, millised ajalehed vahendavad töökuulutusi ja millised veebisaidid, siin tuleb need esmalt leida, et siis edasi otsida juba sobivat. No ja tegelikult kui palju räägitakse, et eesti inimene enne istub kodus kui läheb madalamale tööastmele, siis mina nende hulka kindlasti ei kuulu.  Minu CV on üpris kirju erinevatel aladel ja ma olen avatud igasugustele tööpakkumistele- kuulutustele.

Praeguse seisuga 16. jaanuar 2013 kell 08.40 kohaliku aja järgi võib siis pidulikult öelda, et meie ukse taga näitab termomeeter selle talve esimest miinust.lausa kahte miinust :D Ja kui vaadata aknast välja, siis üle järve paistvas Šveitsis on nii ilus punetav taevaäär. Oi kuidas tahaks teha ühe ilusa foto, aga me pole siiani suunud tuvastada kuhu kadus kolimise käigus minul  KINDLASTI kaasa võetud digika laadija. Ja kuigi meid aitab üks tore nutikas telefon, siis nii pika maa taha ta ikka ei zuumi :D

No ja see pealkirja küsimus, et kas lumi sades maha on :lõpuks ometi või juba jälle.  No lastele, eriti Gretelile on see lõpuks ometi, jeeee. Angelicale meeldib ka kuigi ta meil selles eas, et enam käsi ei plaksuta ja üles- alla ei hüppa. No härra abikaasale oli see pigem negatiivne, sest kui pead sõitma mägedesse tööle ja tee on lund paksult  täis, ja ka mingeid lolle kes kihutavad omamata isegi korralikke rehve....siis jääks parem koju. Eestis võid ju alla panna autole naelad, siin on need keelatud. Mägedes võid kasutada lumekette, neid meil veel pole aga peab vist kiiremas korras hankima. Lisaks sellele oleme teinud otsuse, et me vajame neliveolist autot, mis püsiks teel. Kuna otsus ka jõuab realiseerimisele, seda ei tea sest ausaltöeldes panevad neliveoliste hinnad mind lausa minestama siin :D
Ja siis veel minu emotsioon seoses lumega. No ütleme nii, et kui seda on veidi vahepeal siis on ok. Kui sa elad aga Eestis lastega üksi omas suures majas ja härra on mujal tööl ja sa pead kütma 3x päevas ahjusid ja tassima läbi lausa -36C puid tuppa ja nii pool aastast, sest selline on tavaline kütteperiood Eestis, siis sa pole sellest jamast, mis taevast alla sajab just vaimustatud. Eriti kui peale tunniajast lumelükkamist kui oled auto välja kühveldanud tuleb lumesahk ja lükkab selle uuesti kinni. Ja nii kolm korda päevas. Või kui auto ei käivitu, sest isegi Statolist ostetud kuni -36C jaoks mõeldud kütus lihtsalt autos ära külmub.
Siin aga on teisiti. Te ei kujuta ette kuidas ma fännan seda, et ma ei pea kütma. Et mul on seinal radikad ja toas nii soe, et peab aknaid lahti hoidma vahepeal.  Mulle meeldib. Kui tahan kütta, siis panen paar puud kaminasse ja köeb :D Ja seda puhtalt silmailu pärast, mitte kartuses kringliks külmuda. Mugavus on tore asi :D Seega siin on lumi minu jaoks ok, sest ma tean, et see kaob varsti ja ma ei pea seda lükkama ja toas on soe. Ja kui ma autoroolist eemale saan hoida, mida ma hetkel saan :D


Teate nägin paar päeva tagasi unes, et meie korteris käis varas. Ja lausa kolmel päeval jutti ja muudkui viis asju minema. Viimasel päeval võttis ka meie viimase väärtusliku asja ehk tahvelarvuti. Ja hoolimata sellest, et ma hullult püüdsin, siis ma ei saanud politseid ka kutsuda appi, sest ma ei teadnud telefoninumbrit. Ja hommikul ärgates ma mõistsin, et ma küll kunagi lugesin neid kunagi kuskilt infost, aga kas ma ikka tean ka ja mäletan. No kurask küll, mismoodi nii elada saab.
Parandasin vea ja nüüd tean öelda, et :
Üldine hädaabi number:112, politsei: 17; tuletõrje 18; kiirabi 15.

Paar päeva tagasi külas käies küsiti minult, et mis need eestlased teil seal siis peamiselt söövad. Hakkasin siis mõtlema, et tegelikult ei oskagi öelda. No kartulit palju ja mehed armastavad liha. See on vist peamine. Tegelikult süüakse seda, milleks raha on. Kes iga päev lõhet, kes nuusutab seda kord aastas ja ikka ei jaksa osta. Mida sööb üks tavaline eestlane? No keda me siin siis tavaliseks nüüd tembeldaks ja hakkaks vaatama tema söögilauda. Samas läks jututeema kiirelt mujale ja seega ma ei pidanudki vastama. Kui siinsed inimesed kuulevad, et tavalise müüja palk poes on 300 eurot, siis nad ei suuda seda uskuda, lihtsalt ulme nende jaoks. Kuid nii on. Ja selle juures on lausa nali, et käesolevast aastast on miinimumpalk suurem kui eelmisel aastal. Tõusis lausa 1.80 eurolt 1.90 peale. Kindlasti suur muutus elukvaliteedis eks. Kes ei ole vaadanud, siis soovitan netist piiluda saadet Kodutunne, kus aidatakse inimesi, kellel pole midagi ja ei ole ka tulemas midagi. Masendav lausa kui suurperede lapsed peavad magama viiekesi ühes voodis olematute linade vahel aukus tekkidega kui toas üle 10+ kraadi ei lähegi. Ja siis kõrvale eestlasest rätsep, kes on läinud Soome tööle ja ütleb, et palk on nii väike, alates 16 eurot tund ja ära ei ela. Ja siis need tuhanded inimesed, kes PEAVAD elama miinimumpalga eest, vahel isegi ainsa sissetuleku omajana suures peres.
Elu on vahel nii kummaline ja inimesed nii imelikud.

Ja enne kui ununeb, tahtsin mainida, et siin müüakse- müüakse  mingeid kooke, kuhu on sisse peidetud erinevad pisikesed kujukesed. See kes oma koogitükist selle leiab, saab endale koogiga kaasas oleva papist kuningakrooni ja on seega võitja niiöelda. No muidu ju tore ja kook oli ka hea, sellise halvaase maitsega, aga kui ma poleks eelmisel päeval külas käies seda näinud ja teada saanudm et see on lisanditega, siis olen kindel, et oma hambad ma oleksin murdnud. Sest see asi on ikka tegelikult ohtlik seal koogis. Esiteks on ta pisike ja teiseks kapitaalselt mingist ei teagi...kivisest materjalist.See pilt siis võrdlusena tehtud tavalise pliiatsiga koos. Ja kuigi ma täpselt ei tea, siis mulle tundub, et need kujukesed on suuremas osas kookides, sestsuurema osa kookidega on kaasas needsamad kroonid. Seega tuleb enne vaadata ja siis hammustada :D et ka hiljem oleks millega hammustada.

 

Ja tegelikult tahtsin ma rääkida veel oma laste andekusest, aga kuna see süsteem siin jamab ja pilte ei saa lisada korralikult, siis jätan selle järgmiseks korraks, sest pilt ütleb enam kui tuhat sõna.

 

Ps. Olge kenad ja öelge mulle, kas siis kui te tahate minu blogis kommentaari panna, kas peate sisestama selle lollaka numbrist ja sõnast või kahest sõnast koosneva kontrollkoodi? Mul nimelt lähevad juba karvad turri igakord kui mõtlen, et kedagi kommenteerides tuleb taas see kood. Ma ei tea kas asi on mu silmanägemises või selles, et need koodid on nagu kirbukaka seal vahel, aga mõnikord pean kirjutama 5x enne kui kommentaar avalikuks muutub. Tõeline õudus kuubis.

 

 

Kena päeva teile!

 

Heihoo

Jälle möödas terve nädal ja kui täpne olla, siis ju lausa uus aasta kätte jõudnud. Iga päev mõtlen, et seda vaja rääkida ja toda, aga  arvuti taha jõudmine nii, et ka midagi lastaks kirja panna ja asjadele mõelda, seda ei juhtu naljalt.

Teemasid on taas palju. Rõõmsaid ja mitte nii väga. Tegelt ei kirjutanud ma ülesse ka nii, et päris täpselt enam ei mäletagi.


Vana - aasta möödumisest pole eriti pajatada. Oli selline tavaline , oma pere ringis, ilma mingi erilise emotsioonita. Polnud nagu mingit tunnetki. Poleks lapsed tahtnud ilutulestikku näha, oleksin magama keeranud. Ja nagu kiuste pidi tulema just sellel õhtul lastel peale mingi kigin- kägin seoses Eestiga. Et nemad tahavad minna ja veidi seal olla ja siis tagasi. Gretel sai enne seda oma parimalt sõbralt Eestist jõulukaardi, milles oli kirjas kuidas teda tagasi oodatakse ja igatsetakse. Tundub, et just sellest kõik vallanduski. Angelica on lihtsalt pere pubekas, kellel tujud käivad koos tormituultega.  Ja nii polnud see õhtu just meeldiv.

Tegelikult kui nii üldiselt rääkida, siis algas halb aeg juba paar päeva enne jõule kui saime Eestis teate, et meie naabrit enam pole. Seejärel tegi mu ema avarii oma just soetatud ja väga vajaliku sõiduriistaga. Õnneks jäi ise tervekas, aga no kes seda avariihetkel mõtleb. Ma ise olen ka paaris avariis osalenud ja tavaliselt esimene reaktsioon on see, et oh jummel mis mu autost järele jääb. Pärast jõuab kohale, et mis endast oleks võinud järele jääda. Nagu sellest vähe oleks, saime teise jõulupüha hommikul järgmise kurva teate meie seast lahkunud pereliikme kohta.  Seega tegelikult olid kurvad ja ärevad ajad.
Kuna nüüd läheb härra abikaasa Eestisse matustele, siis on see veel võimendanud laste virinat ja pahameelt, et nemad tahavad ka . Ja kõik selle saan mina oma kraesse. Väsitav.  Arutasime ja leidsime, et parim on praegu meil ikka siia jääda kuna esiteks on lennureis kogu perega Eestisse päris kulukas, eriti kui pole pikalt aega ette broneerida ja teiseks autoga minnes võtab see palju aega ja on väga ohtlik, eriti kui vaadata ilmateadet, mis sealpool toimub. Lastel on sellest loomulikult suva, nemad ei loe raha ega mõtle libedusele.

Nüüd muud juttu. Veidi rõõmsamat.  Tahtsin rääkida sellest, kuidas sain kuu tagasi omale kohaliku telefoni ja uue numbri. No siin saad endale postiga värgid koju ja pole vaja imestada, et kuu hiljem tuleb alles leping järgi. No aga lepingule oli vaja saada kohe kirja oma pangakonto number, et sa ikka oled siin juba keegi. Seda aga mul polnud. No viivitasin siis ja saime paar aastat enne aasta lõppemist pangas aja, et asi korda saada. Loomulikult ei antud mulle eraldi pangakontot, selleks oleks olnud vaja esitada pabereid, mida mul pole. No tegelt on suht jama olukord inimesele, kes ei tule kohe siia tööle. Asi selles, et pangakonto avamiseks on vaja esitada oma elukohta tõendav paber ehk üürileping ja mõni arve, mis oleks sinu nimel sellel elukoha aadressiga, et tõestada et asi on õige. No aga arveid elamise kohta ei saa ju kui sul ei ole elukohta ega pangaarvet. Elukohta ei saa kui pole ette näidata töökohta :D  Töötada ju ka raske võõras riigis, kui pole kohta, kus elada. Nagu meie puhul, et algul öeldi, et elage haagises aasta ja siis vaatame edasi, kas olete mõnele korterile sobivad kandidaadid. No igatahes sain nii kaugele nüüd, et olemas number mida saan kasutada ja telefoni leping sõlmitud.

Ja eraldi äramärkimist väärib ka siinse riigi paberimajandus. Võib ausalt öelda, et meil on juba terve ilmatult suur virn pabereid ja seda vaid paari lepingu pärast. Ainuüksi selleks, et kasutada kontot pidin allkirjastama pabereid ligi 50 minutit. No Eestis ei olnud maja ostul ka nii palju pabereid kui siin konto avamisel :D Iga järgmise paberiga tuli üha enam ja eman naer peale. Konsultant ise ka naeris ja ütles, et Prantsusmaa paberivärk on kohutav. Eesti on selles mõttes kaugemale jõudnud, palju rohkem tundub, et käib läbi arvuti. Siin nad armastavad paberit ja ümbrikke ja postiteenust palavalt :D
 Sel ajal kui meie olime konsultandi juures, istus Gretel panga eesruumis ja vaatas multikaid. Vahepeal oli tema juures käinud üks meessoost pangateller ja andnud talle vahva panga logodega seljakoti. Midagi oli öelnud ka ,aga kes sellest aru sai eks :D:D:D

 

Igatahes tore. Ja pangas teenindus....oi Eesti pangad õppige...sisse astudes saad olla omaette nii umbes 2 sekundit, siis on sul saalis vastas ülikondades härrad, kes muide räägivad väga head inglise keelt....meie suureks rõõmuks...ja küsitakse kohe kuidas saab abiks olla ja mis põhjusel oled tulnud. Seejärel kas siis suunatakse istuma ja ootama konsultanti või aidatakse ise. Mingid piletiautomaadid ja tund aega ootamist võid ära unustada. Ja neid aitajaid on  seal mitmeid ja kui vaja tuleb tagant ruumidest juurde. Ei oota nagu jobu, et keegi su jaoks ometi aega leiaks. Seega igati positiivne kogemus.

Järgmiseks käiguks oli visiit kohaliku Marie hoonesse. Mu ema küsis sellepeale, et kes too veel on :D Pole kes vaid mis :D Eesti vaste vist oleks sellele kohale vallavalitsus?
No igatahes läksin kohale ja proovisin suhelda. Veidi sain ka, aga mitte seda mida kõike lootsin, Kuigi seal oli päris palju inimesi koos, siis inglise keeles suhelda oskas vaid üks neist ja seda paar sõna. No igatahes sain teada niipalju, et huviringid ja trennid on siin aastase lepinguga- avaldusega. Samuti öeldi, et lapsed võiks vabalt koolis käia kohalikus. Et hoolimata sellest, et siin pole kohanemisklasse, võtaks nad mu lapsed hea meelega vastu. Kuuldes, et oleme Eestist lisati ka kohe, et neil on seal koolis ka vene lapsi ja poola lapsi, kes ei osanud sõnagi prantsuse keelt ja juba 2 kuu möödudes rääkisid. Nüüd oleks vaja aga paberid täita. Ja jälle olen süüdi mina, kes oma kanaajuga laste sünnitunnistused Eestisse jättis. Ei tea miks ma arvasin, et ID kaart on parim asi ja ainus, mida vaja läheb.

No nüüd on siis veidi dilemma. Koduõppe juures meeldib mulle just see, et on võimalus valida kuna õppida ja kuna käia õues ja kuna magada poole lõunani või kasvõi planeerida sõitu Eestisse vms. No see lähtub minu mugavusest. Üks pool mündist.
Samas selge on see, et sõpru ja keelt ei tule ilma selle koolita siin. Lihtsalt väga raske on. Ehk siis peaks siiski nad kooli panema.
Samas kui juba eesti keeles on raske õpetada, siis mis saab veel prantsuse keeles. Minu eneseusk kõigub tugevalt :S Olen kuidagi põdejaks muutumas. Viimastel päevadel üha enam igas suunas.

Ja kuna siinne süsteem on hoopis teine, siis mu lapsed hakkaks käima täiesti eri koolides. Gretel kodu lähedal, nii ümbes pool kilomeetrit. Angelica aga teises ?külas? linnas? ...no igatahes kaugemal. Ja paari aasta pärast veel järgmises linnas.

Kui Angelica teatas, et ta ei taha ei saa ei tee ei viitsi jne. Siis nüüd kui Gretel minuga koos Marie juures ära käis ja rõõmsaks muutus, et saab kooli, siis teatas Angelica, et ta tahab ka . No mulle sobib.

Nüüd tuleb selgeks teha see, mis dokumente veel vaja on, et kooli astuda. Siin pidid olema lastel vist terviseraamatud vms. Peaks vaatama, et mis selle vaste siis oleks. Kooli sisseastumisel ikka vaja tervise dokumenti mingisugust. Pean ehk Eestist väljavõtte tellima...mingisuguse..mingis keeles ...vajab uurimist igatahes. Kes teab, võib julgelt mulle kirjutada.



Detsembri alguses hakkas meie kodus pihta jutt teemal kuidas Gretel jättis Eestisse maha oma lemmiku nuku ja tahab seda nüüd ja kohe kätte saada. Kuna tegemist oli suht vana ja päevinäinud nukuga, siis  ei näinud selle saatmisel mõtet. Pakkusin hoopis uut. No ja suur oli mu üllatus kui ta teatas, et aga kuidas ta mängib nii häbi on. Tema saab uue ja vana nukk külmetab Eestis meie vanas kodus, et temal on nii kahju. No seebitasin sisi ikka, et ok vaatame poes, et äkki on midagi sobivat. Leidiski...ja loomulikult kõige kallima :D Need mis olid minumeelest ok...no temale ei meeldinud nägu, siis ei meeldinud juuksed, siis olid liiga pehmed, liiga kõvad, liiga suured, liiga väikesed... Igatahes valis ta välja just sellise nagu all pildil näha. Jõuluvana tõi :D Ja oh imet jõuluvana tõi nukule eraldi pakis ka sooja mütsi ja kindad. Nüüd on meil autos turvavööga kinnitatult kaasas alati veel üks beebi :D Ps. Siseinfo põhjal tean, et jõulumemmel oli seda mütsi ja kindakomplekti väga raske nukule kududa kuna nuku karp oli nii kinni, et tuli umbes kududa :D Aga sobis nagu valatult :D Nukk sööb ja pissib ja nohutab :D
Kui ma aga lootsin, et teema sellega ammendunud, siis eksisin. Kohe teatati, et oi kui armas, aga nüüd kui issi Eestisse läheb, siis saab mu vana ka ära tuua ja mul on siis kaks neid ja vana pole enam üksi ja kurb.  Tundub, et nii saabki olema. Lapse võit 1:0

 

Mõni sõna ka sellest, mida oleme hakanud tegema rohkem kui varem. Nimelt sporti ja värskes õhus liikumist. Kuna temperatuur pole senini alla nulli läinud, siis näiteks käime iga päev rullikatega sõitmas. Sain kohalikust kasutatud asjade poest ka endale täiesti töökorras rulluisud väga ok hinnaga. Sportitarbed on küll sellised asjad, mida saab edukalt osta teise ringi poodidest. Sest mina ausaltöeldes ei näe mingit vahet. Probleem on ainult selles, et  ma ei oska sõita. Ukerdan nii, et lapsed naeravad kõht kõveras. Ma kardan pidurdamist. No ei oska lihtsalt ja seega on mu käsutuses sile ja sirge maapind, ei mingeid languseid ega mägesid.  Gretel aga on juba väga hea. Pidurdab nii, et peame piduri välja vahetama õigepea. Ainult narmad alles :D

Ja rulatame. Õigemini rulatasime sest üks õhtu ununes rula väljakule ja järgmine päev seda enam seal polnud. Arvasime, et ehk on, aga ei läinud nii hästi. Kahju muidugi, uus asi.

Ja mängime korvi ja jalkat. Nagu näha siis täiesti aus mäng :D

 

 

Ja kui veel millestki toredast rääkida, siis sellest, kuidas ühest kuusest saab rõõmu 3 korda vähemalt. Esiteks kui see tuuakse tuppa ja on ehtimine. Teiseks kui sa leiad selle alt hunniku kingipakke. Ja kolmandaks siis kui sa saad kuuse puhtaks kammida:D Just nimelt kammida. Gretel ootas seda üle nädala, sest enne ma lihtsalt ei lubanud. Kui õige päev käes, siis korjati ehted ära. Võeti juuksehari..ärge küsige miks...seda teab vaid tema ja hakkas kammima...ise pühalikult lubades kõik ära koristada. Ja nii läkski :D

 

 

Lõpetuseks pilt ühest põõsast- puust. Ma ei tea, mis see on, aga ta õitseb praegu. Praegu....jaanuarikuus :D

Ja siis veel foto minu ühest lemmikvaatest. Vaata või silmad peast ära, ikka ei väsi :D Ja selleks on vaja minna vaid uksest välja ja sada meetrit kõndida :D

Ja otseülekanne akna tagant: hakkas just sadama lörtsi. Kell 10 homikul kohaliku aja järgi.

 

 

Kes jõudis lõpuni lugeda taas saab minult pika virtuaalse pai ja kiituse!

Tsau