laupäev, 29. detsember 2012

Jõulud


Jõulud uuel maal tulid teistmoodi. Ilma lume ja verivorstita. Tegelt leidsime küll poest verivorsti ja ostsin, et proovida, aga see ei olnud see. Mingi plögade-plöga, ei ainsat kruupi ega liha. Nagu pasteet: sees mingi ollus. Lendasid prügikasti.

Kinkide soetamisega sain ühelepoole jõululaupäeva hommikul :D sest ikka tundus, et seda või teist võiks veel juurde soetada. Lapsed said sel aastal päris mitmeid huvitavaid asju.
Ja kuna nüüd me elame välismaal, siis teatati laste poolt, et jõuluvana toob pakid 25. detsembri hommikuks kuuse alla nagu filmi "Üksinda kodus" Kevinile. No nii siis juhtuski :D Välja arvatud selle erandiga, et 24. õhtul läks suureks virinaks, et no miks kohe ei võiks tulla jõuluvana sest nii kaua peab ootama. No käis :D
Nii umbes 5 minutit hiljem ja tõi ühe mängu ukse taha. No tegelikult loopisin kingipaki koos härra abikaasaga magamistoa aknast välja ja nii ta tiiru ümber maja jooksis ja uksele koputas, et siis sama kiirelt tagasi olla ja oma toast imestunud näoga välja tulla, et mis toimub. Mudased jalajäljed põrandal sai nagu muuseas kiirelt ära pestud :D See on tegelt nii naljakas kui palju eri trikke me oleme pidanud aastate jooksul tegema, et pakid toimetada kuidagi suure üllatuse ja kolinaga ukse taha, et säilitada põnevust. Kuigi hetkel on jõuluvanausku veel ainult Gretel, siis me siiski püüame kõigest väest. Ja teate kui hommikul ärgates mu sussi sees oleks komm, siis usuks ise ka . Jõulud mulle meeldivad ja üldse terve detsember.

Mis aga puutub jõulutundesse, siis vahel see on ja vahel üldse mitte. Kui tuli ühel ja sellel ainsal päeval maha lumi, siis nagu oli.


Sulas ära, nagu polnud jälle. Tõime kuuse, siis jälle tuli.....mmmm kui hea on kuuselõhn toas. Kamina äärel ripuvad sussid, iga hommik on seal mingi üllatus....jälle jõulutunne. Kui poeparklas jalutas vastu selline sõber , siis kaaaa :D

Jõuluõhtul ehk 24. detsembril olime niisama ja sõime.......spagette bolognese kastmega :D Ja väga hea oli...laste eritellimus :D Kõik olid rahul :D 
25. detsembri hommikul oli suur üllatus ja sagin meie kodus, sest kuuse alune oli pakke täis ja siis hakkasid pakkepaberid lendama :D

 Hoolimata poolunes olemisest olid näod umbes sellised nagu alloleval fotol. Teismelise padjanägu ma parem siia ülesse ei pane, muidu tuleb skandaal :D
 
Ja siis läks lahti. Üks õnnejoovastus teise järel :D
 
Mõistatamise koht, et mis küll saab olla nii suures pakis :D


Pakis oli kaherattaline rula, millega nüüd sõitmist harjutatakse usinalt. Püsti püsimine sel on suhteliselt keeruline, sõitmine mulle tundub, et lausa võimatu, aga issi näitas lastele ette, et täiesti teostatav. Mina kardan proovida kuna teadupärast pikkadel inimestel pidi kõrgem kukkumine olema :D
 
Järgneval fotol on üllatuskingitus Angelicalt Gretelile, mida tegime mitu päeva kahepeale seda Greteli eest varjates. Kujutate ette kui raske seda on teha kui kõik on koos peadpidi 24/7. Nägin internetis sellise mängulooma pilti ja tegime järele. Mina mõtlesin mustri välja ja Angelica heegeldas palju oskas. Lõpuks viimistlesime ja kohendasime ja sai päris äge. Me oleme rahul ja saaja oli ka .
Härra abikaasa vaatas seda fotot ja naeris vaid, et vaata jõulusokid, kamin ja tulbid keset talve koos kiikhobusega :D:D:D
 
Üks asi mida Gretel tahtis oli soengunukk. Teate selline nukk kellel keha pole, seisab laual ja teed talle soenguid. No ma ei suutnud leida nukku, kellel oleks olnud korralikud juuksed. Kõigil olid paar tutti pandud pealaele ja siis ilusti karbis laiali silutud nagu oleks kena. Tegelikkuses olid need nukud kiilakad ja mingeid punutisi ega muud teha ei saaks üldse. Mis soengunukk see kiilakas õieti on? Kiilaspäisus pole soeng. Vähemalt mitte tütarlaste jaoks :D Masendav. Ostsin siis lapsele paruka. On ise oma soengunukk. Tal juuste kasv on selline aeglasem ja ta pidevalt räägib, et tahaks pikki lokke. No sai siis. Ja oh kuidas meeldis. Mul lehvis mitu päeva elamises ringi just selline laps :D Värv polnud just kõige ilusam, aga selle kompenseerib juuste pikkus.
 
Ja teise osa ajast leiti, et minule kingitud suss-padi on hea ka nii kasutamiseks.  Muuseas seesama padjake oli mu laste üllatuskink mulle. Nad on teadupärast väga kursis sellega, milline külmavares ma olen. Abivalmid eks:D
 
 
 
Ja kes nüüd on jõudnud ja viitsinud selle postituse siiani ka läbi lugeda , need saavad teada, kuidas ja millise paki ma Eestist sain. Nimelt pani mul õde paki Eestist posti keset kõige suuremat jõulusagimist. Esmalt pidi ta seisma üsna kaua järjekorras ja siis selgus, et tema pakitud Kalevi pappkast pole sugugi sobilik rahvusvahelisele postisaadetisele. Nii ta läks ja pakkis selle lillepoest saadud paberisse ja seisis veel 45 minutit järjekorras, et see üle anda. Ja siis hakkas ootamine. Tahtsime tegelikult, et see jõuaks enne Angelica sünnipäeva või siis vähemalt jõuluks kohale kuna seal sees oli ka minu tellitud kraami. Käisime 10x päevas postkasti juures ja internetis kontrollimas, kas on paistmas pakiteade või kus pakk asub. Kahjuks peale Eestist väljasaatmist ei suutnud mina enam tuvastada selle asukohta. Ootasime, mis me ootasime....see üksainus pool tundi, mis me 22.detsember kodust ära käisime, oli kuller suutnud käia ja ära minna. Loomulikult selle lipiku avastasin ma postkastist võõraste ajalehtede vahelt 24.detsembri õhtul . Võite vaid ette kujutada kui vihale ajas. 
25. detsember ei lennanud siin maal lind ka . Samuti ei suutnud ma tuvastada, milline on see kuupäev, mil linnud uuesti lendama hakkavad ehk kuna asutused avatakse. Sai siis koba peale sõidetud 2 päeva jutti mitukümmend kilomeetrit enne kui paki kätte saime.
Koht kuhu pidi järele minema asus pehmelt öeldes karu p....sses. Kuskil nurga taga, ilma ühegi suunaviidata, firma nimeta, tänava nimeta, maja number peopesasuurune. GPS ütles, et seda kohta, mida otsin, maamunal pole. Olin juba loobumas ja sisestasin GPS-i kodu koorinaadid ja see suunas mind kapitaalsesse tupikusse, mingi angaari ette, ümberringi tühjus. Hakkasin juba kurjaks minema, et nüüd ei saa koju ka  kui angaarist astus välja mees, kes nägi mu käes kullerfirma lipikut ja kutsus edasi. Kohal ma olingi ja paki ma saingi. No alguses üritati mind loomulikult kahe võõra pakiga ära saata kuna nad ei suutnud mu nimest aru saada. Aga viimaks oli see käes :D Selline....tulnud küll pigem tõlla ja hobustega ja üle elanud paar pommitamist, mitte lennupostiga. :D
 
 
Aga hoolimata üleelamistest oli sisu terve ja lausa imeline. Oli asju, millest teadsin, oli ka täiesti üllatusi. Vot see oli see hetk......hetk kui tuli igatsus, segamini kurbuse ja ärevusega. Nii murdosa minutiks. Siis läks üle, sest pakk oli ikka nii oivaline. Kogu sisu siis siin:

 
No millest ma siis alustan. Vampiiri raamatud Angelicale minu õelt ja emalt ja minult nii sünnaks kui jõuluks. Kuna Videvik on meie peres igaõhtune film, mida vaadatakse, siis polnud erilist kahtlustki. Lisaks vaevas Angelicat viimasel ajal tugev kirjanduse igatsus ja lugemisvajadus. Seega kaks ühe hoobiga. Tegelikult kolm, sest ma armastan ka hullupööra lugeda ja ma kavatsen need ette võtta õige pea :D

Kaka ja kevad ning Muinasjuturaamat Gretelile jõuluks. Kaka ja kevad on Gretelil ka kohustuslik kirjandus ja seega oli hea mõte see soetada. Neid raamatuid, mida ta peab lugema on tegelikult veel, aga kuna siin ei ole võimalik neid osta, siis õpetaja väga sellest reeglist kinni ei pea ja me loeme seda, mida õnnestub saada. Käsitööajakirju ja detsembri Kodu ja aed.....mmmmm mõnuuuus :D Maitseelamusi Kalevilt :D Lapsed sõid ja kinnitasid, et maailma parim šokolaad ja seda võib aga juurde saata. No otseloomulikult kohvi...minu kohvi. See pakk rändas peitu ja joon seda vaid mina. Härra ei saa.  Seal pisikestes pakikestes on taas piparkoogi maitseine ja glöggi maitseiane. No see oli küll üllatus. Nimelt ma virisesin siin üksõhtu õele, et tahaks nii hõõgveini, eriti kui leiaks alkoholivaba nagu Eestis on Gutta firmal. Imehää. Siin ma pole leidnud või pole osanud otsida. Nüüd saan ise teha.

Ja no kindlasti minu jaoks oli üks uurimaid üllatusi kink mulle ehk raamat, mille pealkiri mind kohe autos pakki lahti tehes naerma ajas.  Selles kingis on väga hästi esindatud meie perekonna huumorisoon,mis pole alati kõigile väga arusaadav, küll aga meile kui asjaosalistele. Raamat tundub olevat väga lahe, lugesin seda paaril esimesel päeval lause haaval kuna muidu saab liiga kiiresti otsa. Nüüd olen lugenud nii umbes veerand ja tõesti on hea raamat. Nii oma retseptide kui muu humoorika teksti poolest. Raamat siis selline. Läheb väga hästi praeguse olukorraga, nii sellega et olen poolenisti prantslanna kui sellega, et selle pideva baguette söömistega on tõsiselt liiale mindud siia kolimisest saadik ja aeg on hakata sööma nii nagu pealkiri ütleb :D
 
Selleks korraks kõik, aga varsti taas, sest jutuainet jätkub. Järgmises loos mainin kindlasti ära selle, kuidas ma pangas käisin nii, et naera või piss püksi kui asi tegelikult nii sigakeeruline poleks. Bürokraatia ruulib!
 
 
Kena tiksumist!
 

neljapäev, 27. detsember 2012

Kuusest ja piparkookidest ja paljust muust

 Kõigepealt tahaksin öelda, et mul on väga hea meel selle üle, et nii mitu teist oma mõtteid mu eelmise postituse nutuhala suhtes avaldasite. Mitte, et mul oleks hea meel, et ka teil on selliseid hetki ette tulnud, aga ....saate aru küll. :D

Järgnev postitus tuleb pikk ja täis erinevaid teemasid. Olen nädal aega järjest üles kirjutanud  märksõnad, millest juttu teha ja seega on nimekiri kirju.

Esiteks tahtsin rääkida sellest kuidas ma avastasin, et ma polegi mitte just kõige saamatum inimesehakatis ja tegin valmis oma elu esimese piparkoogitaigna. Asi polnudki eriline raketiteadus, eriti tänapäevaste võimaluste juures. Ehks isi valmis vahtrasiirup, Eestist õe saadetud piparkoogi maitseaine, jahu+ veel paar asja ja valmis ta oligi.  Maitses hästi nii enne kui peale ahju panemist :D Seega tänan retsepti jagamise eest. Viisime ka ühele tuttavale perele neid maitsta ja otsas nad olidki.

Teine asi oli jõulukuusejutt. Teate kui kummaline on avastada, et selleks et kuuske tuppa tuua peab minema poodi ja selle OSTMA. Ma pole kunagi pidanud kuuske ostma. Kas oleme selle saanud mu ema juurest maalt või ka viimastel aastatel oma krundi äärest, kus kuused juba suht õige pikkusega, et need sobiks jõulupuuks. Ja nüüd siis  käisime aianduspoe juurest platsilt kuuske toomas. Esimene kord ei läinud õnneks kuna 60 eurot puu eest oli mulle nagu hoop makku ja tagasi koju me tulime. Loomulikult kuulsin ma 2 nädalat jutti Greteli kägisemist, et kuuseta pole jõule.  Teine kord käis härra abikaasa ja tuli koju sest ikka kuramuse kallis oli ja pealegi ei suutnud veel valida ka . Kolmas kord läksin lastega ja jõudsime just nii, et vaatasime paar kuuske ära...hinnad nii ca 30 euro ligi...ja siis pandi uksed kinni hilise kellaaja tõttu ja oligi kuusemüük läbi. Neljas kord läksime kõik koos eesmärgiga kuusk ÄRA osta ja nii me tegimegi. Autost välja astudes vaatas platsi keskelt meile otsa just meie kuusk, ilus ja tihe ja mis ka oluline hinnasildiga 18.50 :D JA pikemalt mõtlemata oli ta meie oma. Ja nüüd siis toas oma uhkes ehtes. Oleme väga rahul. Ps. hetkel olen ma ka nende kivipõrandatega rahul kuna nii hea on okkaid koristada kokku ;D Eestis olid vaipadest välja turritamas okkad veel imekombel mõnikord jaanipäeva paikugi :D

Vahepeal saime ära tähistada veel ühe rõõmustava sündmuse, milleks oli see et Angelica sai 13 aastaseks. Ei tea mina kust sai mu koju nii äkitselt kaks nii suurt last. Vahepeal vaatan kõrvalt ja mõtlen, et kust ometi nad ilmusid siia :D Sünnipäeva tähistasime vaikselt jäätisetordiga oma kodus. Veidi oli kurvake kuna siin pole veel sõpru, aga lubasime et kui läheme Eestisse, siis saab ta seal oma peo maha pidada.

Teate järgmine teema on see kuidas siinmail poes käiakse :D No ma ei maini muidugi pikemalt seda, et korvid...need suured metallist ostukärud...need on ääreni kaupa täis inimestel, mitte nagu eestlastel Eestis et veidi põhjas sest raha pole lihtsalt, et rohkem osta. Tahtsin aga seda mainida, et kui esimest korda käisin ja nägin, kuidas minu ees olev inimene topib aga kaupa järjest oma käes olevasse kilekotti, siis tundus asi ikka väga kahtlane. Eestis oleks sekund hiljem juba inimene olnud turvaruumis alasti kistud ja vargaks tembeldatud ja kongis olnud :D Siin aga on see täiesti normaalne. Inimesed panevad isegi asju taskusse ja kassa juurde minnes kougivad välja, et siis maksta. Minu jaoks väga veider :D Arvan, et mul läheb veel palju aega enne kui ma jõuan selliste harjumusteni.


Järgmine teema on ummikud. Ja siinmail neid jagub :D Ok, ega ma virisegi, aga ükspäev oli suht naljakas juhtum. Sõidame siis kodu poole ja härra on roolis ja mina kõrvalistmel ja äkki näen, et ees järjest kaherealisel teel panevad autod ohutulesid peale. Ega ma siis teadnud, et see tähistab ummikut. Ok tehti selgeks, nüüd tean. Mis ajas aga mul ikka karva turri oli see kui eesolev auto sõitis end täpsel keset teed, no nii et radade vahet tähistav joon jooksis auto alt läbi. Mina läksin kohe eestlasele kohaselt närvi, kuigi polnud isegi roolis ja hakkasin sajatama, et sõida mööda , mingi loll on ees, kuramus purjus on või. Sellepeale teatas härra abikaasa, et siin ongi nii, et sõidetaksegi keset teed, sest miks peaksid mingid tagapoolt kohale kihutanud paarutajad saama sinust ettepoole, et siis pärast hakata niigi ummikus olevatele autodele vahele süstima.  No see oli ka hea teadmine, sest ma oleks ise roolis olles näpu püsti pistnud ja kaapetanud minema :D:D:D




Jõulujutt tuleb järgmises postituses ja ka see, et ma sain Eestist superhüperdupersuper paki :D Seniks aga heips!

esmaspäev, 17. detsember 2012

Pidu peetud

Teate, et tegelikult on juba öö käes ja majas on vaikus ja kõik magavad. Mina ronisin aga voodist välja ja tulin kirjutama, sest tegelt piinab üks asi juba mõnda aega.

Alguses aga toredatest asjadest. Pidasime täna siis maha esimese peo, ok härra abikaasa sünnipäeva, täiesti võõras keskkonnas, ehk seltskonnaga, kes ei oska sõnagi eesti keelt ja ei tea suurt ka meie kodumaast midagi. Ja kui algul härra teatas, et tahab sünnat pidada, siis mind valdas täielik paanika,sest MINA ja köögis ja VÕÕRUSTAJANA pole just eriti hea. Enda arvates mitte. No käisime siis toiduvarusid täiendamas eile ja täna vaaritasin, Lauale said täidetud munad, lavažži rullid, mitut sorti juuste, tikuvõileibu, kartulisalat ja küpsisetordid. No kaunistasin ja mässasin ja sai päris kena elamine :D

Kui minu peamine paanika oli selles, et kuhu inimesed istuvad kui meil ainult üks 3-kohaline nahkdiivan toas, siis külalised lahendasid asja ise. Kribinal krabinal võeti maas kohad sisse, kes haaras diivanipadja tagumiku alla ja paigal nad olidki :D Nagu võluväel :D Ise veel kiitsid ka. No ja siis oli edasi kõik väga ok. No kui välja arvata see, et ma suutsin esimestele lahkujatele unustada tortigi pakkuda :D Neil oli pisike laps ja tolle uneaeg saabus lihtsalt välgukiirusel. No tegelt läks hästi. Kõik kiitsid...oli see siis viisakusest või tuli mul tõesti hästi välja. Hea maik jäi aga juurde küll nagu öeldakse :D

Ette tuli muidugi mitmeid kordi situatsioon, kus seltskond hakkas midagi arutama ja jutt läks märkamatult prantsuse keelseks ja siis ma neid seal kuulasin ja mõtlesin, et mitte midagi ei saa aru, aga tore on ikka. Selle mööndusega muidugi, et mulle tundus, et seda keelt ma ei saa küll kunagi selgeks. Samas aga tabasin end mõttelt, et issand kui uhke oleks olla ükspäev nendega taas koos ja rääkida nende keeles ja saada neist aru nende emakeeles. Siis võiks küll lausa uhkusest lõhki minna ja risti seinale tõmmata, et midagi olulist on ületatud.

No naljakas juhtum ka loomulikult tänases päevas ju leidus:  Härra läks naabrilt hommikul naabrilt küsima, kas võime tema terassil seisvat lahedat korvmööblit laenata paariks tunniks, et sünnipäeva pidada. Naaber ütles vaid, et mõtleb ja vastust sealt rohkem ei tulnudki. Õhtul tuli maja omanik meile ja ütles, et noh tema kuulis, et me olla seda mööblit endale soovinud ja nad võivad ju anda ka kui meil tõesti vaja on :D:D :D Selgitasin siis kuidas asi oli ja naersime südamest:D Mis ei tähenda loomulikult seda, et ma ei kujutaks ette seda lahedat mööblit oma terassil ilutsemas :P





See teine asi pole aga sugugi nii tore enam. Ma nimelt tunnen juba nädalaid kuidagi jubedat pettumust. Pettumust selle üle, et inimesed mu ümber on kadunud ...Ei ma teadsin jah, et neid ei ole siin kui ma ära kolin. Nad jäävadki teise riiki, aga ma ei arvanud, et kõik kaob nii ruttu täiesti. Et sõbrad, kellega räägid mitu aastat iga päev ja oled ninapidi koos...et neil on lihtsalt ühel päeval nii kiire, et nad ei saa sulle enam pühendada mitte ainsamatki minutit oma ajast. Olen ikka püüdnud arvuti ja telefoni kaudu suhelda, aga no kui ei reageerita või lihtsalt venitakse nagu tatt oma jutuga, siis pole asjad õiged. Ja nii ongi....Ma ei tea kas mulle tundub või seoses ära kolimisega polegi mind enam olemas inimeste jaoks, kellega senini suhtlesin. Isekas? Ei tea. Kurb. Jah.

Rohkem ei kirjuta, muidu läheb halaks kätte. Ronin voodisse tagasi.

Bon nuit!

 

laupäev, 15. detsember 2012

Tere üle pika aja

Ei me pole kuskile ära kadunud, jätkuvalt siin. Ja ei ole ka olnud nii, et midagi öelda poleks, aga vot ei ole kuidagi jõudnud siia arvutisse kirja panema.

Suutsime vahepeal kogu perega tõbised olla ja kui Eestis olin ma haige tavaliselt korra aastas nii, et palvik ja kurk valus ja kogu kompott, mis möödus mõne päevaga, siis siin ei saa kuidagi lahti. Rõve kraapimine kurgus, tatine nina, kumisevad kõrvad ja kohutav peavalu. Lapsed olid palju vapramad kui mina, kuidagi hulluks ajas see olek. Kolmandal päeval läksin apteeki. Sain targemaks mitmel rindel: esiteks Prantsusmaal ei müüda nohusiirupeid nagu Eestis on näiteks Sudafed. Ja kuna meie pere lastel on väikesest peale olnud probleem nohuga, mis kisub kõrvadesse, siis just Sudafed on kiire abimees selle ära hoidmiseks. Apteeker teatas, et siin on need keelatud sest need olevat lastele ohtlikud. Olgu siis, sain Fervexi laste tee, mis pidavat nina ravima ja lapsed magama panema nagu kotid. No ei tea, unest polnud haisu ka ja nohu kadus paari päeva pärast. Samas ei saa olla kindel selle ravimi mõjus kuna nohu on ju teada haigus, mis ravimata möödub nädalaga ja ravides seitsme päevaga :D:D:D:D

Ok, see selleks. Oleme enamvähem nüüd töökorras taas.

Teine asi mis panin tähele oli see, et kui üleeile õhtul saabus siia esimest korda -2 C, siis ma lõdisesin terassil "värsket õhku hingates" nagu haavaleht nagu kõige kaugemas Antarktika tipus :D Kas tõesti võib nii ruttu soojemaga ära harjuda :D Ja käes oligi, eile õhtul oli esimene suurem lumesadu aj käisime perega jalutamas pimedas veel....täna kurk kriibib taas. Nagu s...ahäda pesunööril, nagu mu ema ütleb :D

Kuskil nii nädal tagasi alustas meie kodus tööd jõuluehete töökoda. Kuna Gretel pidi kooli tegema nagunii käsitöö hinde saatmiseks kuulikesi, mille õpetused õpetaja meile saatis, siis avastasime, et need on väga lahedad ja läks kohe suuremaks meisterdamiseks. Nüüd nad ehivad meie elamist.

 
 
Tegemine on suht lihtne ja pakub rõõmu tervele perele. Esmalt tuleb puhuda õhupall nii suureks kui tahad et su jõulukuul tuleb, tee või nagu gloobus :D Siis tuleb selle õhupalli ümber kerida niit või lõng. Meie kasutasime iirisniite. Kui on tihedalt ümber mässitud, siis tuleb võtta PVA liim ja sellega kokku pintseldada.Eriti niitide ristumiskohad, Kuna PVA on suht paks, siis lisasin veidi vett juurde.  Kui kogu see kompott on kuivanud , siis nõel käte ja õhupall katki ja voilaa.
 
 
 
 
Nii...hetkeseisuga on juba järgmine päev  käes. Eile ei saanud mahti edasi kirjutada mis öelda oli. Tahtsin rääkida millestki, aga ei mäleta enam. Seega räägin tänasest päevast. Nimelt anti mulle luba täna üksi poodi minna sest ma juba lausa ähvardasin, et jõule ei tule kui ma ÜKSI poodi ei saa. See kui mul on 24/7 lapsed kõrval teeb kinkide ostu võimatuks. No ok, osa ajast nad ööpäevas magavad ka , aga sel ajal on poed samuti suletud. No ütleme nii et päeva valik oli üks hullemaid, mis ma suutsin valida :D Parkimiskohtadega oli ilmselge puudujääk. Kassad kilomeetrised ja pooled letid tühjad :D Suutsin siiski üht koma teist soetada. Ostsin ka endale silikoonist muffinivormid, Muidu neid ei mainiks, aga kuna olin laisk ja ei viitsinud kahe poe vahepeal minna asju autosse viima, siis kuhjasin need aga käekoti peale virna ja uude poodi edasi, Leidsin paar riidehilpu, mida tahtsin proovida ja suundusin proovikabiini.  Proovisin ära ja vaatasin veel ringi ja siis avastasin, et muffinivormid kadunud. Otsisin poe läbi ja mida pole seda pole. No ikka selline suur 12 auguga silikoonvorm, Suur. Küsisin siis ühelt müüjalt kes koristas just põrandaid. Tema aga ei osanud inglise keelt. Otsisin edasi....no mismoodi saab ära aurata riidepoes üks muffinivorm. Küsisin siis järgmiselt müüjalt, ja järgmiselt. Lõpuks leidus üks kes sai aru mida ma tahan ja voilaa...selgus, et seesama esimene kes koristas oli selle maast leidnud ja läinud ilusti selle poe kööginurka riputanud. Hoolimata sellest, et neil selliseid asju ei müüdudki :D No sain kätte ja olin nagu üks suur õnnejunn, Müüjad olid ka õnnelikud. Peale seda šoppamisest aitas tänaseks.
 
Ps. Üleeile sadas maha me esimene korralik lumi ja oli lausa -1C . Lapsed said oma lumememme ära teha ja lumeingleid järve ääres. Täna paistis päike, lumest pole haisu ka , kõik rohetab ja terassil "värsket õhku hingates " oli päikese käes tuulevarjus +18C :D
 
Härra abikaasal on homme sünnipäev. Paanikaosakond. Minul. No ma ei ole ju misteab kulinaarsete üllitiste tegija tegelikult. Ja nüüd tulevad meile külalised. Sellised, kes tundub, et teavad palju paremini mida ja kuidas köögis teha. Ja ma pean suutma ju end heast küljest näidata ometigi. No nii siis ongi, et homme saavad prantslased kartulisalatit :D Eks näis, mis näo teevad .
Härra abikaasa teatas igatahes, et siin igatahes inimesed joovad kohvi sõrmkübaratest :D No ma olen näinud ka , tõesti lonks ja otsas, mitte nagu meie lähkrid. No ostsime siis sõrmkübarad ka, Pakume kohvi. Küpsisetorti teen ka :D See on asi mida ma oskan!
 
Ja no ma ei tea kas see on just tõsi, aga härra abikaasa teatas, et siin tema tuttavad ei lõika juustu lauale juppideks veini kõrvale lahti vaid iga inimene ise noaga lõikab. Kummaline igatahes, Seega ma ei teagi mis selle juustuga saab, Kinni või lahti või söön ise ära ta hoopis praegu :D
 
Ok, tänaseks aitab, sauka.

laupäev, 1. detsember 2012

Huviring

Kirjutasin nädala keskel, et leidsin siitsamast kodust paarsada meetrit eemal ühe nn. laste huvikeskuse, kus lapsed on peale kooli hoitud, valvatud ja  pakutakse tegevusi. Minu rõõm oli suur kui kohale minnes leidsin eest noore inglise keelt rääkiva  huvijuhi - õpetaja.  Ta seletas kenasti, et lapsed  saavad seal käia 5 päeva nädalas erinevatel kellaaegadel, olenevalt siis kas koolipäev või vaba päev nagu Kolmapäev ja laupäev. Kui Angelica (12a) algul tegi nägusid, et tema ei lähe ja ei taha ja ei oska ja ei saa+ miljon muud probleemi, siis Gretel(8a) oli kohe nõus minema ja jäämagi, et ainult leida tegevust.  Angelica suhtumine aga muutus kohale jõudes kui selgus, et seal võetakse võõraid vastu lahkelt ja rõõmuga. Kodus istumisest on kõigil siiber. Ei morjendanud neid kumbagi ka see, et kohal oli vaid 6 poissi ja mitte ainsat tüdrukut.

Kahjuks aga selgus tõsiasi, et sinna võetakse ainult noori vanuses 10 - 12 ja erandeid ei tehta, isegi nii tubli ja aktiivse lapse puhul nagu Gretel. No ja see oli väga halb uudis. Gretel oli nii löödud ja vihane ja solvunud, et kui Angelica jäi kohapeale tutvuma, siis mina sain järgnevad 3 tundi kodus kuulda, kes ma õige olen ja mis reeglid need sellised on , et laps ei tohi mängida kui ta tahab ja on tubli:D

Angelica tuli koju nägu naerul, kogemus oli olnud positiivne. Visati nalja ja mängiti koos. Üks poiss oli näidanud kaarditrikke, millest minu piiga nii vaimustuses oli, et õhtu otsa kodus veel internetist selle kohta infot otsiti ja katsetati. 

Kuidas suheldi? Käte ja jalgade ja inglise keele abil. Õpetaja oli rääkinud, tõlkinud ja Angelica oma kaheaastase koolis inka õppimise kogemusega ka veidi midagi öelnud. Esimese asjana küsiti et noh, mida sa prantsuse keeles öelda oskad ja see oli nagu puuga pähe :D  Kuigi me iga päev õpime uusi sõnu, siis sel hetkel tuli talle vaid meelde, kuidas on tere ja minu nimi on Angelica :D Aga piisas sellestki, õps vaid kiitis.

Ja lugupeetud kommenteerija, kes sa ütlesid, lubage tsiteerida : Lihtsalt nii ongi, et kohalikku keelt tuleb osata.
Mina arvan, et nii jäika seisukohta küll ei tohiks võtta. Kui inimesed PEAKSID oskama kõiki kohalikke keeli, kus nad kunagi käivad, siis ma arvan, et nende ajud lõhkeksid või peaks nad üliinimesed olema. Või siis püsima oma pisikeses kodukülas pea teki all kogu elu. Asi pole oskuses vaid tahtes. Meil on tahe. Me õpime iga päev ja seda hinnatakse. Jah, võibolla oleks pidanud alustama enne siia kolimist veidi varem seda õppimist, aga Eestis prantsuskeele kursuse leidmine, mis ka sobinuks, oli võimatu.  Seega algul teadsin ma siia kolides sõnu: tänan ja palun ja teretulemast ja kuidas läheb.
Nüüd tean veidi rohkem :D

Näiteks hommikul saia ostma minnes oli algul asi nii, et läksin poekesse sisse ,näitasin näpuga mida tahan ja sõrmede peal mitu tahan. Nüüd juba see müüjatädi naerab kui iga korraga üks sõnake rohkem prantsuse keeles on. Lähmegi leti äärde ja lasen lastel küsida. Kui ei meenu, siis aitan ja muudkui areneme.

Kui mul poleks tahet õppida, siis oleksin nagu Eestis elav venelane, kes karjub reporteris vene keeles kaamerasse, et me ei kavatsegi eesti keelt õppida ja me nõuame vene keele muutmist EESTI riigikeeleks. Vot sellised mingu oma urgu tagasi ja toppigu pea teki alla.

 Meie perel on tahe!

Jätkuvalt on õhus probleem, kuidas sisustada Greteli vaba aega ehk tervet päeva :D Uurin uuel nädalal, kus pisemaid saab viia- pista - toppida. :D Katsed saada kohaliku Marie uksest sisse pole vilja kandnud, tundub nagu see maja ei töötakski, Ühtegi silti ka pole. Kirjale, mille saatsin 3 nädalat tagasi ei ole ka vastatud. Uurimine jätkub:D
Kena esimest detsembrit :D

Meie kodu tabas disainimise, moekunsti ja joonistamishullus. Käesolevalt fotolt on näha ÜHE päeva jooksul valminud Greteli kunsti. Kõik see on teibitud tema voodi kõrvale seinale. Samas arvestades, et meil on siin valged seinad, siis veidi värvi on ainult teretulnud :D 
PS. Angelical on veel samapalju, aga need ei ole veel näituseks pandud :D