Jõulud

Jõulud uuel maal tulid teistmoodi. Ilma lume ja verivorstita. Tegelt leidsime küll poest verivorsti ja ostsin, et proovida, aga see ei olnud see. Mingi plögade-plöga, ei ainsat kruupi ega liha. Nagu pasteet: sees mingi ollus. Lendasid prügikasti.

Kinkide soetamisega sain ühelepoole jõululaupäeva hommikul :D sest ikka tundus, et seda või teist võiks veel juurde soetada. Lapsed said sel aastal päris mitmeid huvitavaid asju.
Ja kuna nüüd me elame välismaal, siis teatati laste poolt, et jõuluvana toob pakid 25. detsembri hommikuks kuuse alla nagu filmi "Üksinda kodus" Kevinile. No nii siis juhtuski :D Välja arvatud selle erandiga, et 24. õhtul läks suureks virinaks, et no miks kohe ei võiks tulla jõuluvana sest nii kaua peab ootama. No käis :D
Nii umbes 5 minutit hiljem ja tõi ühe mängu ukse taha. No tegelikult loopisin kingipaki koos härra abikaasaga magamistoa aknast välja ja nii ta tiiru ümber maja jooksis ja uksele koputas, et siis sama kiirelt tagasi olla ja oma toast imestunud näoga välja tulla, et mis toimub. Mudased jalajäljed põrandal sai nagu muuseas kiirelt ära pestud :D See on tegelt nii naljakas kui palju eri trikke me oleme pidanud aastate jooksul tegema, et pakid toimetada kuidagi suure üllatuse ja kolinaga ukse taha, et säilitada põnevust. Kuigi hetkel on jõuluvanausku veel ainult Gretel, siis me siiski püüame kõigest väest. Ja teate kui hommikul ärgates mu sussi sees oleks komm, siis usuks ise ka . Jõulud mulle meeldivad ja üldse terve detsember.

Mis aga puutub jõulutundesse, siis vahel see on ja vahel üldse mitte. Kui tuli ühel ja sellel ainsal päeval maha lumi, siis nagu oli.

Sulas ära, nagu polnud jälle. Tõime kuuse, siis jälle tuli.....mmmm kui hea on kuuselõhn toas. Kamina äärel ripuvad sussid, iga hommik on seal mingi üllatus....jälle jõulutunne. Kui poeparklas jalutas vastu selline sõber , siis kaaaa :D

Jõuluõhtul ehk 24. detsembril olime niisama ja sõime.......spagette bolognese kastmega :D Ja väga hea oli...laste eritellimus :D Kõik olid rahul :D 
25. detsembri hommikul oli suur üllatus ja sagin meie kodus, sest kuuse alune oli pakke täis ja siis hakkasid pakkepaberid lendama :D

 Hoolimata poolunes olemisest olid näod umbes sellised nagu alloleval fotol. Teismelise padjanägu ma parem siia ülesse ei pane, muidu tuleb skandaal :D

 

Ja siis läks lahti. Üks õnnejoovastus teise järel :D

 

Mõistatamise koht, et mis küll saab olla nii suures pakis :D

Pakis oli kaherattaline rula, millega nüüd sõitmist harjutatakse usinalt. Püsti püsimine sel on suhteliselt keeruline, sõitmine mulle tundub, et lausa võimatu, aga issi näitas lastele ette, et täiesti teostatav. Mina kardan proovida kuna teadupärast pikkadel inimestel pidi kõrgem kukkumine olema :D

 

Järgneval fotol on üllatuskingitus Angelicalt Gretelile, mida tegime mitu päeva kahepeale seda Greteli eest varjates. Kujutate ette kui raske seda on teha kui kõik on koos peadpidi 24/7. Nägin internetis sellise mängulooma pilti ja tegime järele. Mina mõtlesin mustri välja ja Angelica heegeldas palju oskas. Lõpuks viimistlesime ja kohendasime ja sai päris äge. Me oleme rahul ja saaja oli ka .

Härra abikaasa vaatas seda fotot ja naeris vaid, et vaata jõulusokid, kamin ja tulbid keset talve koos kiikhobusega :D:D:D

 

Üks asi mida Gretel tahtis oli soengunukk. Teate selline nukk kellel keha pole, seisab laual ja teed talle soenguid. No ma ei suutnud leida nukku, kellel oleks olnud korralikud juuksed. Kõigil olid paar tutti pandud pealaele ja siis ilusti karbis laiali silutud nagu oleks kena. Tegelikkuses olid need nukud kiilakad ja mingeid punutisi ega muud teha ei saaks üldse. Mis soengunukk see kiilakas õieti on? Kiilaspäisus pole soeng. Vähemalt mitte tütarlaste jaoks :D Masendav. Ostsin siis lapsele paruka. On ise oma soengunukk. Tal juuste kasv on selline aeglasem ja ta pidevalt räägib, et tahaks pikki lokke. No sai siis. Ja oh kuidas meeldis. Mul lehvis mitu päeva elamises ringi just selline laps :D Värv polnud just kõige ilusam, aga selle kompenseerib juuste pikkus.

 

Ja teise osa ajast leiti, et minule kingitud suss-padi on hea ka nii kasutamiseks.  Muuseas seesama padjake oli mu laste üllatuskink mulle. Nad on teadupärast väga kursis sellega, milline külmavares ma olen. Abivalmid eks:D

 

 

 

Ja kes nüüd on jõudnud ja viitsinud selle postituse siiani ka läbi lugeda , need saavad teada, kuidas ja millise paki ma Eestist sain. Nimelt pani mul õde paki Eestist posti keset kõige suuremat jõulusagimist. Esmalt pidi ta seisma üsna kaua järjekorras ja siis selgus, et tema pakitud Kalevi pappkast pole sugugi sobilik rahvusvahelisele postisaadetisele. Nii ta läks ja pakkis selle lillepoest saadud paberisse ja seisis veel 45 minutit järjekorras, et see üle anda. Ja siis hakkas ootamine. Tahtsime tegelikult, et see jõuaks enne Angelica sünnipäeva või siis vähemalt jõuluks kohale kuna seal sees oli ka minu tellitud kraami. Käisime 10x päevas postkasti juures ja internetis kontrollimas, kas on paistmas pakiteade või kus pakk asub. Kahjuks peale Eestist väljasaatmist ei suutnud mina enam tuvastada selle asukohta. Ootasime, mis me ootasime....see üksainus pool tundi, mis me 22.detsember kodust ära käisime, oli kuller suutnud käia ja ära minna. Loomulikult selle lipiku avastasin ma postkastist võõraste ajalehtede vahelt 24.detsembri õhtul . Võite vaid ette kujutada kui vihale ajas. 

25. detsember ei lennanud siin maal lind ka . Samuti ei suutnud ma tuvastada, milline on see kuupäev, mil linnud uuesti lendama hakkavad ehk kuna asutused avatakse. Sai siis koba peale sõidetud 2 päeva jutti mitukümmend kilomeetrit enne kui paki kätte saime.

Koht kuhu pidi järele minema asus pehmelt öeldes karu p....sses. Kuskil nurga taga, ilma ühegi suunaviidata, firma nimeta, tänava nimeta, maja number peopesasuurune. GPS ütles, et seda kohta, mida otsin, maamunal pole. Olin juba loobumas ja sisestasin GPS-i kodu koorinaadid ja see suunas mind kapitaalsesse tupikusse, mingi angaari ette, ümberringi tühjus. Hakkasin juba kurjaks minema, et nüüd ei saa koju ka  kui angaarist astus välja mees, kes nägi mu käes kullerfirma lipikut ja kutsus edasi. Kohal ma olingi ja paki ma saingi. No alguses üritati mind loomulikult kahe võõra pakiga ära saata kuna nad ei suutnud mu nimest aru saada. Aga viimaks oli see käes :D Selline....tulnud küll pigem tõlla ja hobustega ja üle elanud paar pommitamist, mitte lennupostiga. :D

 

 

Aga hoolimata üleelamistest oli sisu terve ja lausa imeline. Oli asju, millest teadsin, oli ka täiesti üllatusi. Vot see oli see hetk......hetk kui tuli igatsus, segamini kurbuse ja ärevusega. Nii murdosa minutiks. Siis läks üle, sest pakk oli ikka nii oivaline. Kogu sisu siis siin:

 

No millest ma siis alustan. Vampiiri raamatud Angelicale minu õelt ja emalt ja minult nii sünnaks kui jõuluks. Kuna Videvik on meie peres igaõhtune film, mida vaadatakse, siis polnud erilist kahtlustki. Lisaks vaevas Angelicat viimasel ajal tugev kirjanduse igatsus ja lugemisvajadus. Seega kaks ühe hoobiga. Tegelikult kolm, sest ma armastan ka hullupööra lugeda ja ma kavatsen need ette võtta õige pea :D

Kaka ja kevad ning Muinasjuturaamat Gretelile jõuluks. Kaka ja kevad on Gretelil ka kohustuslik kirjandus ja seega oli hea mõte see soetada. Neid raamatuid, mida ta peab lugema on tegelikult veel, aga kuna siin ei ole võimalik neid osta, siis õpetaja väga sellest reeglist kinni ei pea ja me loeme seda, mida õnnestub saada. Käsitööajakirju ja detsembri Kodu ja aed.....mmmmm mõnuuuus :D Maitseelamusi Kalevilt :D Lapsed sõid ja kinnitasid, et maailma parim šokolaad ja seda võib aga juurde saata. No otseloomulikult kohvi...minu kohvi. See pakk rändas peitu ja joon seda vaid mina. Härra ei saa.  Seal pisikestes pakikestes on taas piparkoogi maitseine ja glöggi maitseiane. No see oli küll üllatus. Nimelt ma virisesin siin üksõhtu õele, et tahaks nii hõõgveini, eriti kui leiaks alkoholivaba nagu Eestis on Gutta firmal. Imehää. Siin ma pole leidnud või pole osanud otsida. Nüüd saan ise teha.

Ja no kindlasti minu jaoks oli üks uurimaid üllatusi kink mulle ehk raamat, mille pealkiri mind kohe autos pakki lahti tehes naerma ajas.  Selles kingis on väga hästi esindatud meie perekonna huumorisoon,mis pole alati kõigile väga arusaadav, küll aga meile kui asjaosalistele. Raamat tundub olevat väga lahe, lugesin seda paaril esimesel päeval lause haaval kuna muidu saab liiga kiiresti otsa. Nüüd olen lugenud nii umbes veerand ja tõesti on hea raamat. Nii oma retseptide kui muu humoorika teksti poolest. Raamat siis selline. Läheb väga hästi praeguse olukorraga, nii sellega et olen poolenisti prantslanna kui sellega, et selle pideva baguette söömistega on tõsiselt liiale mindud siia kolimisest saadik ja aeg on hakata sööma nii nagu pealkiri ütleb :D

 

Selleks korraks kõik, aga varsti taas, sest jutuainet jätkub. Järgmises loos mainin kindlasti ära selle, kuidas ma pangas käisin nii, et naera või piss püksi kui asi tegelikult nii sigakeeruline poleks. Bürokraatia ruulib!

 

 

Kena tiksumist!

 

Kuusest ja piparkookidest ja paljust muust

 Kõigepealt tahaksin öelda, et mul on väga hea meel selle üle, et nii mitu teist oma mõtteid mu eelmise postituse nutuhala suhtes avaldasite. Mitte, et mul oleks hea meel, et ka teil on selliseid hetki ette tulnud, aga ....saate aru küll. :D

Järgnev postitus tuleb pikk ja täis erinevaid teemasid. Olen nädal aega järjest üles kirjutanud  märksõnad, millest juttu teha ja seega on nimekiri kirju.

Esiteks tahtsin rääkida sellest kuidas ma avastasin, et ma polegi mitte just kõige saamatum inimesehakatis ja tegin valmis oma elu esimese piparkoogitaigna. Asi polnudki eriline raketiteadus, eriti tänapäevaste võimaluste juures. Ehks isi valmis vahtrasiirup, Eestist õe saadetud piparkoogi maitseaine, jahu+ veel paar asja ja valmis ta oligi.  Maitses hästi nii enne kui peale ahju panemist :D Seega tänan retsepti jagamise eest. Viisime ka ühele tuttavale perele neid maitsta ja otsas nad olidki.

Teine asi oli jõulukuusejutt. Teate kui kummaline on avastada, et selleks et kuuske tuppa tuua peab minema poodi ja selle OSTMA. Ma pole kunagi pidanud kuuske ostma. Kas oleme selle saanud mu ema juurest maalt või ka viimastel aastatel oma krundi äärest, kus kuused juba suht õige pikkusega, et need sobiks jõulupuuks. Ja nüüd siis  käisime aianduspoe juurest platsilt kuuske toomas. Esimene kord ei läinud õnneks kuna 60 eurot puu eest oli mulle nagu hoop makku ja tagasi koju me tulime. Loomulikult kuulsin ma 2 nädalat jutti Greteli kägisemist, et kuuseta pole jõule.  Teine kord käis härra abikaasa ja tuli koju sest ikka kuramuse kallis oli ja pealegi ei suutnud veel valida ka . Kolmas kord läksin lastega ja jõudsime just nii, et vaatasime paar kuuske ära...hinnad nii ca 30 euro ligi...ja siis pandi uksed kinni hilise kellaaja tõttu ja oligi kuusemüük läbi. Neljas kord läksime kõik koos eesmärgiga kuusk ÄRA osta ja nii me tegimegi. Autost välja astudes vaatas platsi keskelt meile otsa just meie kuusk, ilus ja tihe ja mis ka oluline hinnasildiga 18.50 :D JA pikemalt mõtlemata oli ta meie oma. Ja nüüd siis toas oma uhkes ehtes. Oleme väga rahul. Ps. hetkel olen ma ka nende kivipõrandatega rahul kuna nii hea on okkaid koristada kokku ;D Eestis olid vaipadest välja turritamas okkad veel imekombel mõnikord jaanipäeva paikugi :D

Vahepeal saime ära tähistada veel ühe rõõmustava sündmuse, milleks oli see et Angelica sai 13 aastaseks. Ei tea mina kust sai mu koju nii äkitselt kaks nii suurt last. Vahepeal vaatan kõrvalt ja mõtlen, et kust ometi nad ilmusid siia :D Sünnipäeva tähistasime vaikselt jäätisetordiga oma kodus. Veidi oli kurvake kuna siin pole veel sõpru, aga lubasime et kui läheme Eestisse, siis saab ta seal oma peo maha pidada.

Teate järgmine teema on see kuidas siinmail poes käiakse :D No ma ei maini muidugi pikemalt seda, et korvid...need suured metallist ostukärud...need on ääreni kaupa täis inimestel, mitte nagu eestlastel Eestis et veidi põhjas sest raha pole lihtsalt, et rohkem osta. Tahtsin aga seda mainida, et kui esimest korda käisin ja nägin, kuidas minu ees olev inimene topib aga kaupa järjest oma käes olevasse kilekotti, siis tundus asi ikka väga kahtlane. Eestis oleks sekund hiljem juba inimene olnud turvaruumis alasti kistud ja vargaks tembeldatud ja kongis olnud :D Siin aga on see täiesti normaalne. Inimesed panevad isegi asju taskusse ja kassa juurde minnes kougivad välja, et siis maksta. Minu jaoks väga veider :D Arvan, et mul läheb veel palju aega enne kui ma jõuan selliste harjumusteni.


Järgmine teema on ummikud. Ja siinmail neid jagub :D Ok, ega ma virisegi, aga ükspäev oli suht naljakas juhtum. Sõidame siis kodu poole ja härra on roolis ja mina kõrvalistmel ja äkki näen, et ees järjest kaherealisel teel panevad autod ohutulesid peale. Ega ma siis teadnud, et see tähistab ummikut. Ok tehti selgeks, nüüd tean. Mis ajas aga mul ikka karva turri oli see kui eesolev auto sõitis end täpsel keset teed, no nii et radade vahet tähistav joon jooksis auto alt läbi. Mina läksin kohe eestlasele kohaselt närvi, kuigi polnud isegi roolis ja hakkasin sajatama, et sõida mööda , mingi loll on ees, kuramus purjus on või. Sellepeale teatas härra abikaasa, et siin ongi nii, et sõidetaksegi keset teed, sest miks peaksid mingid tagapoolt kohale kihutanud paarutajad saama sinust ettepoole, et siis pärast hakata niigi ummikus olevatele autodele vahele süstima.  No see oli ka hea teadmine, sest ma oleks ise roolis olles näpu püsti pistnud ja kaapetanud minema :D:D:D




Jõulujutt tuleb järgmises postituses ja ka see, et ma sain Eestist superhüperdupersuper paki :D Seniks aga heips!

Pidu peetud

Teate, et tegelikult on juba öö käes ja majas on vaikus ja kõik magavad. Mina ronisin aga voodist välja ja tulin kirjutama, sest tegelt piinab üks asi juba mõnda aega.

Alguses aga toredatest asjadest. Pidasime täna siis maha esimese peo, ok härra abikaasa sünnipäeva, täiesti võõras keskkonnas, ehk seltskonnaga, kes ei oska sõnagi eesti keelt ja ei tea suurt ka meie kodumaast midagi. Ja kui algul härra teatas, et tahab sünnat pidada, siis mind valdas täielik paanika,sest MINA ja köögis ja VÕÕRUSTAJANA pole just eriti hea. Enda arvates mitte. No käisime siis toiduvarusid täiendamas eile ja täna vaaritasin, Lauale said täidetud munad, lavažži rullid, mitut sorti juuste, tikuvõileibu, kartulisalat ja küpsisetordid. No kaunistasin ja mässasin ja sai päris kena elamine :D

Kui minu peamine paanika oli selles, et kuhu inimesed istuvad kui meil ainult üks 3-kohaline nahkdiivan toas, siis külalised lahendasid asja ise. Kribinal krabinal võeti maas kohad sisse, kes haaras diivanipadja tagumiku alla ja paigal nad olidki :D Nagu võluväel :D Ise veel kiitsid ka. No ja siis oli edasi kõik väga ok. No kui välja arvata see, et ma suutsin esimestele lahkujatele unustada tortigi pakkuda :D Neil oli pisike laps ja tolle uneaeg saabus lihtsalt välgukiirusel. No tegelt läks hästi. Kõik kiitsid...oli see siis viisakusest või tuli mul tõesti hästi välja. Hea maik jäi aga juurde küll nagu öeldakse :D

Ette tuli muidugi mitmeid kordi situatsioon, kus seltskond hakkas midagi arutama ja jutt läks märkamatult prantsuse keelseks ja siis ma neid seal kuulasin ja mõtlesin, et mitte midagi ei saa aru, aga tore on ikka. Selle mööndusega muidugi, et mulle tundus, et seda keelt ma ei saa küll kunagi selgeks. Samas aga tabasin end mõttelt, et issand kui uhke oleks olla ükspäev nendega taas koos ja rääkida nende keeles ja saada neist aru nende emakeeles. Siis võiks küll lausa uhkusest lõhki minna ja risti seinale tõmmata, et midagi olulist on ületatud.

No naljakas juhtum ka loomulikult tänases päevas ju leidus:  Härra läks naabrilt hommikul naabrilt küsima, kas võime tema terassil seisvat lahedat korvmööblit laenata paariks tunniks, et sünnipäeva pidada. Naaber ütles vaid, et mõtleb ja vastust sealt rohkem ei tulnudki. Õhtul tuli maja omanik meile ja ütles, et noh tema kuulis, et me olla seda mööblit endale soovinud ja nad võivad ju anda ka kui meil tõesti vaja on :D:D :D Selgitasin siis kuidas asi oli ja naersime südamest:D Mis ei tähenda loomulikult seda, et ma ei kujutaks ette seda lahedat mööblit oma terassil ilutsemas :P

See teine asi pole aga sugugi nii tore enam. Ma nimelt tunnen juba nädalaid kuidagi jubedat pettumust. Pettumust selle üle, et inimesed mu ümber on kadunud ...Ei ma teadsin jah, et neid ei ole siin kui ma ära kolin. Nad jäävadki teise riiki, aga ma ei arvanud, et kõik kaob nii ruttu täiesti. Et sõbrad, kellega räägid mitu aastat iga päev ja oled ninapidi koos...et neil on lihtsalt ühel päeval nii kiire, et nad ei saa sulle enam pühendada mitte ainsamatki minutit oma ajast. Olen ikka püüdnud arvuti ja telefoni kaudu suhelda, aga no kui ei reageerita või lihtsalt venitakse nagu tatt oma jutuga, siis pole asjad õiged. Ja nii ongi....Ma ei tea kas mulle tundub või seoses ära kolimisega polegi mind enam olemas inimeste jaoks, kellega senini suhtlesin. Isekas? Ei tea. Kurb. Jah.

Rohkem ei kirjuta, muidu läheb halaks kätte. Ronin voodisse tagasi.

Bon nuit!

 

Tere üle pika aja

Ei me pole kuskile ära kadunud, jätkuvalt siin. Ja ei ole ka olnud nii, et midagi öelda poleks, aga vot ei ole kuidagi jõudnud siia arvutisse kirja panema.

Suutsime vahepeal kogu perega tõbised olla ja kui Eestis olin ma haige tavaliselt korra aastas nii, et palvik ja kurk valus ja kogu kompott, mis möödus mõne päevaga, siis siin ei saa kuidagi lahti. Rõve kraapimine kurgus, tatine nina, kumisevad kõrvad ja kohutav peavalu. Lapsed olid palju vapramad kui mina, kuidagi hulluks ajas see olek. Kolmandal päeval läksin apteeki. Sain targemaks mitmel rindel: esiteks Prantsusmaal ei müüda nohusiirupeid nagu Eestis on näiteks Sudafed. Ja kuna meie pere lastel on väikesest peale olnud probleem nohuga, mis kisub kõrvadesse, siis just Sudafed on kiire abimees selle ära hoidmiseks. Apteeker teatas, et siin on need keelatud sest need olevat lastele ohtlikud. Olgu siis, sain Fervexi laste tee, mis pidavat nina ravima ja lapsed magama panema nagu kotid. No ei tea, unest polnud haisu ka ja nohu kadus paari päeva pärast. Samas ei saa olla kindel selle ravimi mõjus kuna nohu on ju teada haigus, mis ravimata möödub nädalaga ja ravides seitsme päevaga :D:D:D:D

Ok, see selleks. Oleme enamvähem nüüd töökorras taas.

Teine asi mis panin tähele oli see, et kui üleeile õhtul saabus siia esimest korda -2 C, siis ma lõdisesin terassil "värsket õhku hingates" nagu haavaleht nagu kõige kaugemas Antarktika tipus :D Kas tõesti võib nii ruttu soojemaga ära harjuda :D Ja käes oligi, eile õhtul oli esimene suurem lumesadu aj käisime perega jalutamas pimedas veel....täna kurk kriibib taas. Nagu s...ahäda pesunööril, nagu mu ema ütleb :D

Kuskil nii nädal tagasi alustas meie kodus tööd jõuluehete töökoda. Kuna Gretel pidi kooli tegema nagunii käsitöö hinde saatmiseks kuulikesi, mille õpetused õpetaja meile saatis, siis avastasime, et need on väga lahedad ja läks kohe suuremaks meisterdamiseks. Nüüd nad ehivad meie elamist.

 

 

Tegemine on suht lihtne ja pakub rõõmu tervele perele. Esmalt tuleb puhuda õhupall nii suureks kui tahad et su jõulukuul tuleb, tee või nagu gloobus :D Siis tuleb selle õhupalli ümber kerida niit või lõng. Meie kasutasime iirisniite. Kui on tihedalt ümber mässitud, siis tuleb võtta PVA liim ja sellega kokku pintseldada.Eriti niitide ristumiskohad, Kuna PVA on suht paks, siis lisasin veidi vett juurde.  Kui kogu see kompott on kuivanud , siis nõel käte ja õhupall katki ja voilaa.

 

 

 

 

Nii...hetkeseisuga on juba järgmine päev  käes. Eile ei saanud mahti edasi kirjutada mis öelda oli. Tahtsin rääkida millestki, aga ei mäleta enam. Seega räägin tänasest päevast. Nimelt anti mulle luba täna üksi poodi minna sest ma juba lausa ähvardasin, et jõule ei tule kui ma ÜKSI poodi ei saa. See kui mul on 24/7 lapsed kõrval teeb kinkide ostu võimatuks. No ok, osa ajast nad ööpäevas magavad ka , aga sel ajal on poed samuti suletud. No ütleme nii et päeva valik oli üks hullemaid, mis ma suutsin valida :D Parkimiskohtadega oli ilmselge puudujääk. Kassad kilomeetrised ja pooled letid tühjad :D Suutsin siiski üht koma teist soetada. Ostsin ka endale silikoonist muffinivormid, Muidu neid ei mainiks, aga kuna olin laisk ja ei viitsinud kahe poe vahepeal minna asju autosse viima, siis kuhjasin need aga käekoti peale virna ja uude poodi edasi, Leidsin paar riidehilpu, mida tahtsin proovida ja suundusin proovikabiini.  Proovisin ära ja vaatasin veel ringi ja siis avastasin, et muffinivormid kadunud. Otsisin poe läbi ja mida pole seda pole. No ikka selline suur 12 auguga silikoonvorm, Suur. Küsisin siis ühelt müüjalt kes koristas just põrandaid. Tema aga ei osanud inglise keelt. Otsisin edasi....no mismoodi saab ära aurata riidepoes üks muffinivorm. Küsisin siis järgmiselt müüjalt, ja järgmiselt. Lõpuks leidus üks kes sai aru mida ma tahan ja voilaa...selgus, et seesama esimene kes koristas oli selle maast leidnud ja läinud ilusti selle poe kööginurka riputanud. Hoolimata sellest, et neil selliseid asju ei müüdudki :D No sain kätte ja olin nagu üks suur õnnejunn, Müüjad olid ka õnnelikud. Peale seda šoppamisest aitas tänaseks.

 

Ps. Üleeile sadas maha me esimene korralik lumi ja oli lausa -1C . Lapsed said oma lumememme ära teha ja lumeingleid järve ääres. Täna paistis päike, lumest pole haisu ka , kõik rohetab ja terassil "värsket õhku hingates " oli päikese käes tuulevarjus +18C :D

 

Härra abikaasal on homme sünnipäev. Paanikaosakond. Minul. No ma ei ole ju misteab kulinaarsete üllitiste tegija tegelikult. Ja nüüd tulevad meile külalised. Sellised, kes tundub, et teavad palju paremini mida ja kuidas köögis teha. Ja ma pean suutma ju end heast küljest näidata ometigi. No nii siis ongi, et homme saavad prantslased kartulisalatit :D Eks näis, mis näo teevad .

Härra abikaasa teatas igatahes, et siin igatahes inimesed joovad kohvi sõrmkübaratest :D No ma olen näinud ka , tõesti lonks ja otsas, mitte nagu meie lähkrid. No ostsime siis sõrmkübarad ka, Pakume kohvi. Küpsisetorti teen ka :D See on asi mida ma oskan!

 

Ja no ma ei tea kas see on just tõsi, aga härra abikaasa teatas, et siin tema tuttavad ei lõika juustu lauale juppideks veini kõrvale lahti vaid iga inimene ise noaga lõikab. Kummaline igatahes, Seega ma ei teagi mis selle juustuga saab, Kinni või lahti või söön ise ära ta hoopis praegu :D

 

Ok, tänaseks aitab, sauka.

Huviring

Kirjutasin nädala keskel, et leidsin siitsamast kodust paarsada meetrit eemal ühe nn. laste huvikeskuse, kus lapsed on peale kooli hoitud, valvatud ja  pakutakse tegevusi. Minu rõõm oli suur kui kohale minnes leidsin eest noore inglise keelt rääkiva  huvijuhi - õpetaja.  Ta seletas kenasti, et lapsed  saavad seal käia 5 päeva nädalas erinevatel kellaaegadel, olenevalt siis kas koolipäev või vaba päev nagu Kolmapäev ja laupäev. Kui Angelica (12a) algul tegi nägusid, et tema ei lähe ja ei taha ja ei oska ja ei saa+ miljon muud probleemi, siis Gretel(8a) oli kohe nõus minema ja jäämagi, et ainult leida tegevust.  Angelica suhtumine aga muutus kohale jõudes kui selgus, et seal võetakse võõraid vastu lahkelt ja rõõmuga. Kodus istumisest on kõigil siiber. Ei morjendanud neid kumbagi ka see, et kohal oli vaid 6 poissi ja mitte ainsat tüdrukut.

Kahjuks aga selgus tõsiasi, et sinna võetakse ainult noori vanuses 10 - 12 ja erandeid ei tehta, isegi nii tubli ja aktiivse lapse puhul nagu Gretel. No ja see oli väga halb uudis. Gretel oli nii löödud ja vihane ja solvunud, et kui Angelica jäi kohapeale tutvuma, siis mina sain järgnevad 3 tundi kodus kuulda, kes ma õige olen ja mis reeglid need sellised on , et laps ei tohi mängida kui ta tahab ja on tubli:D

Angelica tuli koju nägu naerul, kogemus oli olnud positiivne. Visati nalja ja mängiti koos. Üks poiss oli näidanud kaarditrikke, millest minu piiga nii vaimustuses oli, et õhtu otsa kodus veel internetist selle kohta infot otsiti ja katsetati. 

Kuidas suheldi? Käte ja jalgade ja inglise keele abil. Õpetaja oli rääkinud, tõlkinud ja Angelica oma kaheaastase koolis inka õppimise kogemusega ka veidi midagi öelnud. Esimese asjana küsiti et noh, mida sa prantsuse keeles öelda oskad ja see oli nagu puuga pähe :D  Kuigi me iga päev õpime uusi sõnu, siis sel hetkel tuli talle vaid meelde, kuidas on tere ja minu nimi on Angelica :D Aga piisas sellestki, õps vaid kiitis.

Ja lugupeetud kommenteerija, kes sa ütlesid, lubage tsiteerida : Lihtsalt nii ongi, et kohalikku keelt tuleb osata.
Mina arvan, et nii jäika seisukohta küll ei tohiks võtta. Kui inimesed PEAKSID oskama kõiki kohalikke keeli, kus nad kunagi käivad, siis ma arvan, et nende ajud lõhkeksid või peaks nad üliinimesed olema. Või siis püsima oma pisikeses kodukülas pea teki all kogu elu. Asi pole oskuses vaid tahtes. Meil on tahe. Me õpime iga päev ja seda hinnatakse. Jah, võibolla oleks pidanud alustama enne siia kolimist veidi varem seda õppimist, aga Eestis prantsuskeele kursuse leidmine, mis ka sobinuks, oli võimatu.  Seega algul teadsin ma siia kolides sõnu: tänan ja palun ja teretulemast ja kuidas läheb.
Nüüd tean veidi rohkem :D

Näiteks hommikul saia ostma minnes oli algul asi nii, et läksin poekesse sisse ,näitasin näpuga mida tahan ja sõrmede peal mitu tahan. Nüüd juba see müüjatädi naerab kui iga korraga üks sõnake rohkem prantsuse keeles on. Lähmegi leti äärde ja lasen lastel küsida. Kui ei meenu, siis aitan ja muudkui areneme.

Kui mul poleks tahet õppida, siis oleksin nagu Eestis elav venelane, kes karjub reporteris vene keeles kaamerasse, et me ei kavatsegi eesti keelt õppida ja me nõuame vene keele muutmist EESTI riigikeeleks. Vot sellised mingu oma urgu tagasi ja toppigu pea teki alla.

 Meie perel on tahe!

Jätkuvalt on õhus probleem, kuidas sisustada Greteli vaba aega ehk tervet päeva :D Uurin uuel nädalal, kus pisemaid saab viia- pista - toppida. :D Katsed saada kohaliku Marie uksest sisse pole vilja kandnud, tundub nagu see maja ei töötakski, Ühtegi silti ka pole. Kirjale, mille saatsin 3 nädalat tagasi ei ole ka vastatud. Uurimine jätkub:D
Kena esimest detsembrit :D

Meie kodu tabas disainimise, moekunsti ja joonistamishullus. Käesolevalt fotolt on näha ÜHE päeva jooksul valminud Greteli kunsti. Kõik see on teibitud tema voodi kõrvale seinale. Samas arvestades, et meil on siin valged seinad, siis veidi värvi on ainult teretulnud :D 

PS. Angelical on veel samapalju, aga need ei ole veel näituseks pandud :D

Peakirjatu

Teate lugesin just oma blogisse tulnud kommentaare ja tuli tahtmine kirjutada sellest.
Kui minust on jäänud mulje oma lugude ja protesti ja muuga, et ma olen kohutav vingupunn, kes kolis Prantsusmaale elama siin kõike ja kõiki vihates, siis on see ikka täiesti vale mulje küll.

Tegelikkuses olen ma suht rõõmsameelne inimene, kes teeb tihti nalja ja vahel ka enda kulul :D Seda blogi kirjutan ma ka läbi oma emotsioonide ja selline ma olengi. Tegelikult mulle ju siin meeldib. Me poleks perega siia kolinud kui poleks meeldinud. Seega kui ma kirjutan enda jaoks kentsakatest juhtumistest või olukordadest, siis ma ei taha siinseid kohalikke kuidagi solvata. Ma olen siin kohanud väga toredaid inimesi ja kordan veelkord, et ma armastan seda maad ja mägesid ja et praegusel ajal võib leida õuest õitsvaid roose ja et poes on palju pagaritooteid....isegi kui siin on külmad põrandad ja piparkoogitaigent massiliselt poodides ei müüda.

Kuna ma kirjutan seda blogi just oma lähedaste pärast, siis arvan, et veidi vürtsi ja tõtt peaks siin olema. Iga päev lugeda siit, et oi kui ilus ja kena kõik on ja päike paistab...usun, et paar päeva loeks, pärast enam ei huvitaks.

Teisalt kirjutan seda blogi iseendale. Täiesti uskumatu, aga inimene unustab kiiresti. Lugesin oma esimesi postitusi üle ja omal oli ka naljakas. Kas tõesti nii hull mulle tunduski see või too hetk jne.

Naeran ise ka oma postituste üle kui mõnes on lained pea kohal kokku laksunud ja hiljem tundub, et no polnud vist ikka nii hull see asi.

Seega kordan veel, et sorry kui kellegi mingit asja riivan, aga minu blogi oli, on ja jääb just nii avameelseks nagu see on: äkiline, emotsionaalne, nalja ja nutuga.

Rohkem praegu ei kirjuta kuna muidu on puder ja kapsad.

Ps. Paki sain kätte ja kohv oli võrrrrratult hääää.

Urrrr....

Ikka pole keegi tulnud. Mulle tundub, et tegu on vandenõuga. Kui hommikuks ma pole oma pakki postkastist kätte saanud võtan kangi ja teen ise veidi avamist. Eriti kuna tean, et seal on mu kohvipakk ja hommikul ma enam seda siinset jama tassi ei kavatse panna.

Nii, et loodan et keegi siit majast tuleb enne hommikut ja avab postkasti.

Kena ööd!

Pakk Eestist

Kuna hetkel on sips kiire (teate küll noh, need lendavad mataõpikud ja muu taoline), siis selle koduõppe teemal kirjutan õhtul või homme pikemalt veel. Tänud, kes kommenteerisid ja püüdsid nõu anda :D

Praegu on aga käes see päev kui ma avastasin läbi postkasti pilu, et mu õe Eestist teele pandud pakk on kohal. Nii lahe, läks 6 päeva ja kohal ta on. Jamam asi on aga see, et kuna meil on majal ühine postkast ja võti on vaid kahel teisel korteriomanikul (meie oleme kolmandad elanikud), siis ma ei saa seda sealt kätte. Täiega hulluks ajab :D Praegu on aga maja tühi ja kedagi pole kodus, et küsida ka. Seega ma arvan, et nad peaksid kiirustama ja mitte kuskil mujal mökutama....sest ma ootan nii seda pakki...lõhnava kohvipaki, käsitöö ajakirjade, laste Kumakese ristsõnade, piparkoogimaitseaine ja veel millegagi, mis olevat üllatus.

Ps. Meil on torm. Kui veidi liialdada, siis järvest lendavad lained peaaegu et akendesse ja tuul viib ka lendavad linnud minema :D

Metsa see va koduõpe

Kopp on ees. No nii täiega siiber, et ise ka ei usu. Arvasin, et mul on tublid lapsed ja, et kõik sujub ja asi on lihtne. Muudkui õpime ja saame hindeid ja voilaa. Tegelikkus on aga see, et ei ole meile saadetud siiani õppekava, mille järgi õppida. Pole meile pooled õpetajad siiani kirjutanud, kuidas toimub hindamine ja mida nad soovivad saada meilt. Osad ei saa kirju kätte kuna nad ei kasutatavat kooli kodulehel olevates kontaktides olevaid meiliaadresse. No tere tali. Mis see minu asi peaks olema. Mida neid üldse siis panna sinna üles kui neid ei loeta. Ja siis dikteeritakse meile kuna me peame minema Eestisse tasemetöödeks või mingiteks vastamisteks. Mul on hari punane. Laps ei suuda ega peagi suutma oodata nädalate viisi seda momenti arvuti taga kui õpetaja suvatseb tulla skype tegema kontroltööd, mida muide on teised juba teinud kolmes teemas. Stress on ja mitte vaid minul, lastel ka. No ma ei pea normaalseks, et kehalises peab tegema laps 12 lk pika referaadi teemal Minu lemmik sportlane. Nad ei oska veel kirjutadagi ja selline töö ja veel arvutis dokumendina.Hetkel õpivad 2. klassi lapsed kaashäälikuühendit alles ja teevad 4 lauselisi etteütluseid. Ja muide neid referaate pole vaja teha vaid ühel lapsel vaid mõlemil. Väiksemal ehk 2. klassi lapsel 2 tk ja suuremal ehk 6. klassi lapsel 3 tk. Ja kui algul oli jutt, et see on poolaasta peale, siis nüüd avastati, et kuna meie kolimine lükkus kooliveerandi võrra edasi, siis jääb see praeguse veerandi peale teha. Seega 8 aastane laps peab kirjutama kokku sporditeemalisi referaate 24 lk. Tore jama küll. Kuna õppekavasid pole, siis proovime e- kooli vahendusel jälgida kui kaugel õppetööga ollakse. Veidi isegi õnnestub, aga vahel avastame selliseid kodutöid nagu : lõpeta harjutused vihikus! Ja seda eriti matemaatikas. Ja seda juhtub nii tihti. Seega mida lõpetada ja mis teemas...ei tea. Lisaks avastame suht tihti, et edasi mindud kunagi vahepeal mingi 3 teemat ilma, et meil oleks õrna aimugi sellest. Siis võta ruttu järgi teemasid ja õpikud lendavad üle peade. Just paar minutit tagasi mata töövihik lendas kaarega toa teise otsa ja siin on üks kuri laps, kes ei pidavat oma sõnul enam kunagi midagi õppima. Lisaks olen ma avastanud, et õpikutes on nii palju jura, et ise ka ei usu. Ma pole küll õppinud pedagoog, aga ma olen koolis käinud ja isegi kõrgkooli lõpetanud ja no sorry, aga kõike seda jama pole küll vaja. Ja vot selle üle on küll hea meel, et vahel ma saan valida ja osa sellest jamast läbi võtmata jätta nendega. Ja nüüd pakime end riidesse ja lähme vaatame siia kodu lähedale ühte huvikeskusesse, mille uksel oli silt et seal käivad kohalikud lapsed aega veetmas. Ehk saame ometi lapsed midagi tegema, et teineteise kõrid jääksid närimata. Ja minul närvivapustus saamata, sest nad ajavad mind viimasel ajal hulluks oma jagelemisega. Muidugi võib ka juhtuda, et astun sisse sinna ja keegi ei oska inglise keelt ja siis saab keeruline olema, sest minule prantsuse keel pole ka üleöö suhu tulnud :D Eks näis ja varsti saate ka teie teada :D Sau

Ootan tuult, olen laev, mis on eksinud teelt.....

Teate küll ju seda lugu. Ansambel Jam laulis seda aastaid tagasi ja oli väga popppp. Tegelt olen kohvinäljas eestlane, kes ootab pakki, milles on minu lemmik Pauligi kohvipakk ja eestikeelsed jõuluajakirjad. Loodetavasti jõuab kohale ka. Minuga on lihtsalt see lugu, et ei maitse ükski teine kohv kui ainult see pruunis pakis Paulig Classic.

Asi pole sugugi selles, et ma olen nüüd Prantsusmaal ja siin pole midagi. Eestis ka ei ole midagi muud, mis mulle maitseks kui ainult see üks ja ainus. Ostsin mingisuguse kohalikust poest, aga no andke andeks vabandage väga...fuuuuhhh. No ja ajakirjad. Neid ma ootan ka väga. Õde, kes mulle paki kokku klopsis, tegi enne saatmist kvaliteedikontrolli ja ütles, et väga hea kraam. Seega on teel siia üks mõnus ports lugemist. Ja loomulikult lastele Kumakese ristsõnad. Piparkoogimaitseaine tellisin ka. Selgus ju eelmise postituse tulemusena, et siin pole piparkoogikultuuri eriti. Kindel on aga see, et tegemata nad ei jää. Küll ma ära õpin selle kunsti :D Ja kuna selgub, et siin maal on ka ikka käsitööhuvilisi, kes soovivad mu loomingut soetada, siis paluti mul teha koduleht, kus saaks näha asju, mida ma teen. Seega tegelen nüüd ühe ülevaatliku kodulehe tegemisega. Ps. Jube väsimus on peal. Kogu aeg. Ei teegi nagu eriti midagi, aga ärgates on ka tunne nagu oleks peksa saanud. Kell 2 päeval keeraks uuesti magama juba. Vastik. Päikest pole mitu päeva olnud juba, võibolla sellest.

Järg filmile Eestlanna Pariisis ehk ullike Prantsusmaal

Oli vist ääretult naiivne arvata, et kui tahad näha teleprogramme ja maksad selle eest iga kuu päris ilusa summa, siis tullakse seadistama sulle seda firma kulul. Ei, see pole nii. Eestis võib olla, aga siin pole. Ja sellest sain aru eile kui sain arve, mis oli 3x suurem kui oli arvestatud. Selle põhjuseni jõudisin peale poolt tundi arvutis googledoxis 6 lk pikkuse arve tõlkimist. Ei olnud meeldiv üllatus. Teine asi, milleni mu mõistus jõudis oli see, et varsti on jõulud. Ise nagu ei saanud arugi. No me pole ju lund näinud sel aastal, järelikult on jõulud kaugel. Mis aga toimub poodides....jõulukaupa ostetakse hunnikutes, kinke, pakke jne. Ja siis keset Carrefouri seistes ja seda melu vaadates jõudis kohale....et mul pole aimu ka , mis selle aasta jõulud toovad. Eestis ma teadsin: lähen iga aasta lastega majast välja, lõikan aia äärest oma hekist kuuse ja paneme selle teisele korrusele, siis kui ise tahame, kasvõi 1. detsembril. Võtan karbist jõuluehted, mis kapis seisavad ja kaunistame kodu. Teeme piparkooke, kasvõi iga päev. Käime maal ja jagame kinke... Siin ma ei tea midagi kuuskedest, ehteid meil pole, piparkooke...kas üldse siin tehakse? Tuttavaid pole. Kinkidest ei tea miskist. Täna on täielik vinguviiul olla, porisen ja täiega masser on peal. Läheb üle, tean. Mul iga kuu oma vinguviiuli päevad, kus olen täielik pind pees... Midagi positiivset ka. Tutvusime ühe toreda perega. Lapsed said üle pika aja teiste lastega mängida ja kui alguses 30 minutit oli keelebarjäär, siis edasi oli suur mängutuhin ja lõbu laialt. Käte ja jalgadega suudeti kõik ära selgitada mis vaja ning lõbu jätkus pikalt :D PS. Jätkuvalt teen iga hommik peale ärkamist magamistoa akna lahti ja kuulan kuidas lained laksuvad ja olen sellest täielikus vaimustuses. Nii mõnus. Eriti just hommikul kui vaikus ja autod veel ei vura ringi. Kajakad ja lainemühin....mmmmmm. Oleme siin olnud täpselt 30 päeva.

Ja mul pole õrna aimu, miks mu tekst tuli kõik ilma ühegi vahe, taandrea ja lõiguta kuigi proovisin seda mitu korda parandada. urrrrr....

Pühapäev õues ja uue linnakese avastamine

Kui mitte arvestada poes ja ranna ääres jalutamist, siis niimoodi loodusesse või kaugemale me polegi veel jõudnud. Eriti raske on see, et tegelikult ju ei teagi kuhu minna võiks. Tean, et kui kevadel käisin siin siis viidi meid mehega mingi mäe otsa....väga lahe oli. Öeldi ka, et mis ja kus. No mäletan ma jaaa teekonda või midagi muud. Täiega tühi auk. Ja eriti keeruliseks teeb veel see, et polegi nagu ilmakaart kus mõni mägi ei laiuks :D

Kamandasin siis lapsed ja mehe riidesse pühapäeval ja läksime. Mäletan, et nägin kunagi suunaviita Evian ja arvasin, et no seal ju võiks midagi olla :D Ja oligi.... imearmas linnake otse veepiiril. Lihtsalt jalutasime, nautisime päeva ja imestasime ikka ja veel selle üle, et on novembri keskpaik ja siin istutatakse lilli tänavatele ja kõik õitseb ja on värviline :D Loomulikult tegime ära ka kohustusliku pildi palmi all :P

Ja seoses pühapäevaga pean ära mainima ikka selle ka kuidas mulle käib närvidele, et poed kinni on.  Eestis ära harjunud sellega, et ka pühapäeva õhtul kell 9 saab minna suurde toidupoodi.... vot siin ei saa ja kõik. Mõistus saab ju aru, et teenindaja on ka inimene, aga mugavus ja harjumus mitte. Tuleb muutuda :D


 Paari päeva pärast saab täis 4 nädalat uues kohas elamist ja teate ma polegi selle aja sees teinud käsitööd. Need, kes mind tunnevad teavad, et see on väga imelik :D Eelmistel aastatel sel ajal ma ägisesin jõulueelsete tellimustööde all. Nüüd aga on vaikus. Suur kotitäis kauneid lõngu, mis Eestist kaasa võtsin piiluvad riiulilt mu poole ja ma piilun vastu iga päev ja ikka ei midagi. Ok jah, olen õmmelnud. Just valmis tellimusena suur hunnik kardinaid ühele suurele majale, aga vot nüüd kooks midagi ilusat. Viimastel päevadel on kuidagi hall olla...peaks kuidagi maha raputama selle.

Paar fotot ka :D

Pildilt ei saa aru, aga tegemist on paremalt vasakule kasvava puuoksaga, millele on alla pandud postidena toed, et ära ei murduks ning keskele tehtud käiguava inimeste jaoks :D

Hotelli lastetuba...värske õhk ja turvalisus käsikäes :D:D:D:D
 

 

Greteli parim uus sõber. Kahju vaid, et lähemal ei ela, iga päev küsitakse tema järele.
 

Vihale aetud

Telekas ei tööta, Õigemini töötab..... siis kui ise tahab. Täpsemalt öeldes ütleb, et sorry aga ei saa programmi kuvada.....mitte ühtegi mitmesajast....juba eilsest saadik. Enne seda töötas alguses ilusti. Siis hakkas töötama pool päevast ja just selle poole, mis ise valis. Jääb selgusetuks, mille eest maksta üüratu summa firmale kui ekraan on must. Minu meel on ka must ja teha ei oska ka midagi. :S

PS. Probleem lahendatud. Kes oleks võinud arvata, et hiljuti ostetud printer, mille seadistasin töötama meie wi-fi võrku, takistab teleka programmide töötamist. Peale poolt päeva netis tuhlamist avastasin ühe lingi, kus viidati taolisele võimalusele ja ohoo...peale printeri seinast välja tõmbamist hakkas telekas kohe tööle. Mitu päeva seaks vihastamist ja lahendus nii lihtne. Minust võib varsti saada elukutselt tehnik...kõik ma ära parandan :D

Õhurõhk ja jalanõudega toas käimine

Just .....õhurõhk ja rõhk on sõnal RÕHK. Kui lennukis olid minu kõrvad niimoodi lukus, et muudkui nätsutasin kommi, siis maismaal olles ka parem pole. Esimesed 10 päeva siin möödusid pideva peavaluga ja mitte ainult minul, tervel perel. No jah mees välja arvata, kuna tema on juba pool aastat siin. Samas algul olid ka temal pidevad peavalud. Hetkel on alles jäänud rõhuv tunne peas ja vahel nagu õhupuudus. Juba veidi kõrgemas kohas olek paneb lõõtsutama ja õhku ahmima. Vahel on tunne nagu peaks kandma lihtsalt pea kohal elevanti, no nii et jalad tahavad läbi maapinna vajuda. Angelica ütles ka, et emme nii vormist väljas me ju ka pole...no kaua me poolel teel hinge peame tõmbama...kuna see lõppeb. No loodame, et varsti.

Teine asi millele olen juba tükk aega mõelnud ja mind kohutavalt häirib on see, et siin käiakse jalanõudega elamises. Eestlased pole sellega harjunud, mina pole sellega harjunud. Ja kuna olen selline eriline eksemplar, kes ei kannata pudijupikestki talla all, siis häirib veel eriti. No ja kui tullakse tuppa ja kõnnitakse üle su tuttuue heleda bambusvaiba, siis tahaks sips nagu kägistada. Eriti kui avastad hiljem, et tallamuster on vaibal :S Isegi üleni tahmane korstnapühkija marssis sisse nii et tahmarida järel. Huvitav, kuidas suhtutaks kui paluksin jalanõud ära võtta mu elamisse sisenemisel :D 

Ps. Hapukoore leidsin ka , nämma...kuigi tõlke järgi oli paksukskeedetud rõõsk koor ja 30%, nii et potskast välja tuli koukida paksu koostise tõttu...ikka oli vääääga hea.

Hapukoort tahaks

   Kui saabudes oli kiire ja pakkisime ja puhastasime oma uut kodu, siis paar päeva hiljem netti jõudes oli päris mitu inimest, kes muretsesid meie pere käekäigu pärast. Ja nagu te kõik teate, siis kunagi ei tohi liialt kiita oma hästi minekut kuna õnn on viivuke ja võib pöörduda suunas, mida me ei oota. Ehk siis kirjutasin tuttavale, et ära muretse meil on kõik 5+.  Ja õhtul käis üks suur pauk, lastetoa seinalt kukkus alla radikas ja kuna see on keskkütteradikas ja toru murdus, siis oli meil koheselt veeuputus.   Esimese asjana tuppa joostes sain näkku tohutu survega joa rõvedat mudavett ja nähtavus oli 0. Siis sain näpu toru murdunud kohale ja veidi veevoolu aeglustada. Kutsusin mehe kohale kisaga ja jooksin naabri juurde, et keeraku vesi kinni. Njah...tee sa puhtale prantslasele selgeks, et sa upud kui ta sinust aru ei saa :D Vaatas mind kui ilmaimet kui ma seal läbimärjana pimedas öös seisin ja kisasin, et :radiaator ja  water offff. Küsis vaid vastu, et kas mees on kodus...
Mis vahet seal on, jah on kodus....water offff, water offff. No lõpuks sain siis off.

Tulemus: ämbrite kaupa vett põrandatel, terve maja ehk 3 elanikku olid 4 päeva täielikult kütteta, lastetuba on vaja tervenisti üle värvida kuna ka lagi on must!!!
Neli päeva hiljem tuli torumees, kelle töö hind oli minusuguse eestlase jaoks ulme. Õnneks ei pidanud meie seda maksma. Toas on taas soe. Te ei kujuta ette seda kuidas ma fännan seda, et ma ei pea ise puid tassima ja kütma vaid toas on iseenesest soe :D
Nojah õues on ka soe...võrreldes Eestiga :D Ei, ei ma ei kiitle...kui siis ainult natuke:D

Mis aga puutub tänasesse pealkirja, siis jah, tahaks hapukoort. Senini pole minu püüdlused seda osta vilja kandnud :D Ükspäev ostsin enda arust, tulin uhkelt koju ja avades avastasin, et tegemist on vaniljemaitselise kohupiimakreemiga, mis muide oli väga hea ja ostame seda nüüd suuremates kogustes.  Aga jah tomatitele peale panna seda ei saanud. No naturaalset jogurtit on ka poes näha, aga see mulle ei maitse. Ei tea, aga äkki siin polegi sellist asja üldse nagu Eesti mõistes hapukoor. Uurimine käib edasi.



Ps. Laste koduõpe polegi selline lillepidu nagu arvasin. Väga vabandan, aga olen jõudnud väikestviisi järeldusele, et päris palju pahna on õpikutes. Sellest kõigest, aga juba edaspidi.

Ahjaa, kui rääkida hindadest, siis need on siin  odavamad kui Eestis. Pean vist sellest ka eraldi postituse tegema kuna paljud tuttavad küsivad.

Seniks, aga kena päikselist päeva ja kui keegi teab selle hapukoore kohta, siis ootan infot pikisilmi :D 

Iseärasused...

Ei saanud ma aru sellest esimesel korral kui aasta algul siin Prantsusmaal  käisin, ei saa ka nüüd. Mismoodi on võimalik neil külmadel kivipõrandatel ellu jääda. See on ulme. Eriti veel sellisel külmavaresel nagu olen.  Mina loobusin sellest ja nüüd olen varustatud:D Lapsed on ka .Vot nii :D

Reisimuljed

Hurraa....saime koju neti nädal varem kui lubatud. Sega lõpp iga päev Mc Donaldsi nuumamisele :D Võid ju arvata, et lähed sinna vaid meile lugema, aga kui lapsed kaasas, siis väljud iga päev tunduvalt vaesemana :D Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka meie teekonnast veidi lähemalt, sest ma tean vähemalt paari inimest, kes seda ootavad :D

Kogu meie tavaar sai ära mahutatud ühe tavalise universaalkerega auto tahaossa. Ja kui nüüd vaadata tagasi, siis rohkemat polnudki vaja. Arvestades, et kolisime kahekorruselisest majast poole väiksemasse majaossa, siis oli see piisav.
Sõitu alustasime õhtul kella 6 ajal. Kõik oli ilus kuni jõudsime Läti piiri äärde. Oh jumal millised teed...või pigem nende puudumine :D Ligadi - logadi auk augus kinni. Seda suurem oli rõõm kui jõudisme Lätti...kohe palju parem. Seal tegime ka esimese vahetuse ja läksin rooli. Poola piirile jõudmine oli nagu õudusfilmis. Pime , suitsune ja täiesti arusaamatu kuhu vaja sõita. Terve Poola haises mingi seletamatu kummikärsahaisu järele, mis kinnitus ninasõõrmetesse terveks järgnevaks päevaks imbudes ajurakkudesse. Pimedas piiripunktis oli vaid aimatavalt näha pimedates autodes piiluvad piiritöötajad ja politseiametnikud. Kõhedust tekitav....Lapsed magasid tagaistmel, pere meespool üritas ka magada, aga iga mu suunanäitamise või teeaugu peale klõpsatas silmad lahti, et mis toimub. Poola tundus olevat lõputu. Sõitsime ja sõitsime ja vahetasime jälle ja ikka veel sõitsime.Hommiku alates tegime ühe peatuse, et tankida ja kohvi juua. Kuna tegemata oli minu kodutöö :D:D:D siis polnud meil aimu , mis kütus või kasvõi kohv maksavad. Veidi kütust ja arve oli 180 poola raha. Õnneks pärast selgus pangakontole piiludes, et see oli 33 eurot :D
Pärastlõunal sai Poola otsa ja algas Saksamaa. Mõnusad pikad, sirged kiirteed. Sõitmine lausa lust. Kui jätta välja see, et isegi meie 140 kilomeetrise sõidukiirusega sõideti meist mööda nagu seisvatest postidest. Vahepeal ei saanud isegi aru kas oli tegu auto või hävitajaga :D Aga muidu meeldis. Saksas ronisin taas rooli kuna meespool oli juba kangesti kummalise näoga...püüdlused magada, ei kandnud meil kummalgi vilja kogu sõidu vältel.
Prantsusmaale jõudes oli kõik väga hea, GPS aitas kenasti...muidugi pole ma sugugi kindel, et ta meid vahel valesti või pikema otsa peale ei suunanud. Üritasime vältida maksustatud teid. Isegi tundus, et oli edukas püüdlus kuni jõudsime Prantsusmaal pika rivi väravateni, kus silt et edasi saamiseks 2.60 euri vaja panna. No see pole ju miskist mõtlesime ja sõitsime aga edasi. Veidi veel ja tulid uued väravad...raha seal ei tahetud, saime hoopis pileti ise masinast ja sõitsime edasi. Jõudes aga kolmandate väravateni küsis samalaadne masin meilt seda eelmist piletit ja teatas,et tavai 33 eurot või edasi ei saa :O  Vaatasin lausa 2x, et kas tõesti näen õigesti :D Nägin küll :D Ega siis midagi, maksime ära ja saime edasi minna. Kätte oli jõudnud järgmine öö. Lapsed olid nagu pisikesed zombid: magasid, kägisesid, tahtsid sirutada, kaklesid jne. Suurem piiga teatas, et kui enne oli tal kahju, et me otsustasime jõulude ajal Eestisse mitte minna, siis nüüd võime me minna kui tahame, tema ei kavatse kuskile tulla enam....autoreis on kohutav :D

Kohale jõudsime öösel kell 2, sõitsime kokku 2700 km 32 tunniga. Mina olin sellest roolis ca 1100 km. Selle aja sisse jäid siis pissipausid, söögipausid ja tankimine. Nagu tellitult suutis kohe reisi alguses keelduda koostööst minu seedimissüsteem ja seega tuli pause ette palju :D

Kohale jõudmisest mäletan, et vaatasin uut kodu ja mõtlesin, et oh kui pisike. Siis nägin aga madratsit ja rohkem ei mäleta :D

Soovitused edaspidiseks: uurida välja eri maade rahakursid ja broneerida hotell, kus vahepeal magada. Ja ehk vahetada ka auto mahtuniversaali vastu. Siis oleks ehk väheke mugavam. Aga me ei nurise, oleme kohal ja see peamine.

Hetkeks kõik, aga peatselt siis sisseelamisest ka :D

A bientot!

Kohal :D

Oleme kohal. Reede õhtul oli start kell 6 ja pühapäeva öösel kell 2 jõudsime. Laias laastus, siis 32 tundi autosõitu mööda võõraid maid. Kõik on ok. Elame sisse. Kodus meil veel netti pole, seega sain juhust kasutada kohalikus Mc Donaldsis, mis jagab lahkelt tasuta Wi- Fi võrku :D Tänud neile :D  Lähiajal püüan pikemalt ka kirjutada.
Ahjaa, maandusime kohas nimega Anthy- Sur- leman.Järv paistab aknast ja kõik on 5+ siiani.


Varsti jälle :P

Ja minek...

Uksed lukus.  Auto pilgeni täis ja minek.  Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja meie uus kodu ...Prantsusmaa. ca 2700 km maanteed.  Hetkel on emotsioonid  laes, eks näis mis saab peale esimest tuhandet kilomeetrit. Lapsed tavaliselt ei kannata istuda isegi Tartu- Tallinn otsa ilma küsimata: kuna me juba jõuame ja kaua me veel sõidame :D:D:D

Kohtumiseni

Jätkuvalt viimane nädal....

Ei me ei ole veel kuhugi läinud. See on lausa halenaljakas, kuidas ei saa minema hakata. Nagu mingi seletamatu asi hoiaks kinni ja loobiks kaikaid kodaratesse. Probleem probleemi otsa ja päev päeva järel, mis ei lase ikka veel teele asuda. Lapsed juba käivad ka selliste nägudega ringi nagu ei usukski enam, et üldse kunagi ära sõidame. Närvid on läbi, ausõna.
Olukord oli hulga kergem enne seda kui otsustasime, et kolime autoga. Olekski läinud lennukisse oma ühe kohvriga ja olnud juba kohal. Nüüd, aga ligi 2600 km pikk teekond, milleks on vaja valmistuda. Ja vot kui auto koostööd ei tee, siis tulebki teda silitada kuni hakkab tegema :D

Ps. Lastel on kohvrid koos. Minul pole veel midagi. Eks näis , kas peale nende pakkimist veel minu asjadele ruumi jääbki :D

Viimane nädal...

Käes on meie viimane nädal Eestis. Kui mitte välja arvata ootusärevust, siis kõik muu on soikus. Ma tean, et aega on veel paar päeva, aga midagi ei liigu...pole asju pakitud, kõik on ligadi- logadi. Kuidagi ei suuda järjele saada. Igal õhtul mõtlen, et homme teen ja pakin ja organiseerin ja hommikul ärgates on kogu ind minust kadunud. Väljas on vihm ja pori ja pime...kõik see pidurdab.Eile hommikul avastasime, et  pool 7 ärgates on kottpime õues. 3 päeva tagasi veel ei olnud :S

Ütlesin härra abikaasale ka , et midagi ei tahaks teha. Paneks maja ukse lukku ja sõidaks ära. Lihtsalt niisama lähekski. Kõik see elukoha otsimine ja muud probleemid on nii läbi võtnud, et nüüd tahaks minna ja nautida. Veidi rumal mõte küll, ma ju tean et algus võõral maal ei saa kerge olema.

Eile pidin suuremale tütrele selgeks tegema loodusõpetuse teemat õhurõhk. Lugesin ja lugesin ja näiteks õhu liikumise suund jäigi segaseks. Ütles siis, et küsib hommikul koolis klassikaaslastelt üle.  Aga Prantsusmaal olles kui lapsed ei lähe ju kooli, siis ei ole ju nii, et nad lähevad kellegagi koos õppima. Mina olen nende õpetaja selles koduõppe programmis. Ja hoolimata sellest, et ma olen suht helge pea olnud koolis...tundub, et tänapäeva 6. klass on midagi sellist millest ma pole kuulnud ka. Veidi hirmus hakkas nüüd :S

Samuti selgus, et tihtipeale interneti saamiseks tuleb Prantsusmaal tireleid visata ja ooteaeg võib olla 6 nädalat. Üüratu aeg, mida meil pole kuna koduõppe  tingimus on interneti olemasolu ja skype kõned jne.Samas loodan, et kui kohale lähen, siis ehk veab ja leian ka mingi sellise võimaluse, mis toimib kiiremini.

Ps. Ma ei saa aru, miks tihased mul akna taga linnumaja katusel on ja nokaga vastu klaasi toksivad :D Toitu on küll väljas. Ja vabandused juba linnupere ees, aga sel aastal meie maja toidupoolist ei paku talvel.

Olemas :D

Nüüd on see olemas. Meie uus kodu. Kokkulepe tehtud ja vähemalt see mure murtud. Leidsin ühest kinnisvaraportaalist kuulutuse, milles polnud ühtegi pilti, küll aga imeilus kirjeldus...no vähemalt nii palju kui ma googletranslate programmi abil ära tõlkisin :D Kuna mina olen jätkuvalt lastega eestis ja meespool siis Prantsusmaal, siis just tema asja kohta uuriski. Omanik oli lahke, tundis huvi meie vastu ja oh imet...teadis imehästi, kus asub Tallinn :D Sai aru hästi meie probleemist elukohaga...õigemini selle puudumisest. Võibolla mängis siin ka rolli see, et ta ise pole antud riigi rahvusest.

Kokkuvõtteks on siis meil olemas koht kuhu minna. Kuigi ma pole seda ise näinud, siis arvan, et härra abikaasa ei kiidaks kui  koht hea poleks, eriti teades, kuidas ma ei kannata pimedaid ja külmi uberikke. Seega silme ees on valge, soe ja ilusa vaatega kodu:D  No vaate kohta ma juba tean, sest maja asub Genfi järve ääres :D

Ainus asi, mis paneb veidi muretsema on see, et meil on väga lärmakas pere. Üürileandja just ütles, et loodab, et kisa väga tugevaks ei lähe laste poolt.....no harjutame kodus juba...ei õnnestu. Meil on tavapärased tulised vaidlused ja vahepeal paukuvad uksed...kodus on ju teismeline. Tegelt lausa peaaegu kaks puberteeti, kellele kogu maailm liiga teeb ja eriti nad kaks teineteisele :D

Ärasõit on lähedal! Jeeee!

Ps. Lapsed on vähemalt peamise viisakuse ära õppinud . Ette ja taha on kodus kuulda : mersiiii pokuuuu :D Isegi koolibussi juhile ütlevad väljumisel bussist...too oli vaid kummalise näoga vaatama jäänud.

Takistused, takistused, takistused...

Ma ei tea, miks ma arvasin, et see saab olema lihtne. Nojah, kui tegelikult olla aus, siis alati enne praegust tormakat kolimisplaani ma arvasin, et see on paganama raske. Et kui läheks üksi, siis veel...magaks telgis ja küll saaks. Aga kui sul on pere, siis lastega telki ei koli võõrale maale. Suurim mure , et ei oska keelt ja mis saab laste koolist.

Ühel päeval avastasin ma aga ühe laheda blogi, kus kirjutati koduõppest . Olin nagu puuga pähe saanud ...miks ma ometi sellele ei olnud mõelnud varem. Suuresti vast seetõttu, et tegelikult ma ei teadnudki, et nii on võimalik. Blogi, siis ise on siin: koduoppur.blogspot.com, ääretult kasulik lugemine. Uurisin ja surfasin ja avastasin, et oi koduõppele avalduste esitamine on tähtaegadega ja tähtajaks 20. august, milleni olid loetud päevad. Ja nii saigi helistatud meie kooli direktorile ja asjast juttu tehtud. Kuna laste õppeedukus on väga hea, siis ei olnud ka kooli õppenõukogul vastuväited ja meid vormistati ametlikult koduõppele. Nüüd on see siis ametlik : olen oma laste õpetaja. Las tulla 2. ja 6. klass kõikide oma kekade, matade ja lotadega :D  Vähemalt peaks peale seda kogemust olema au öelda: " Olen targem kui 5.b "

Peale seda tekkis väga lühike ajajärk, mille pealkiri võiks olla : Jee, nii lihtne see ongi. Kuid  nipsti, läbi ta oligi.

Plaan oli ära sõita septembri alguses, siis septembri keskel, siis lõpus......muudkui tuli juurde mingeid takistusi. Küll ei olnud valmis laste õppeplaanid, küll oli lennupiletite hind kasvanud üle öö üüratuks, lisaks kogu siinse elu ümberkorraldus.

Ja nagu sellest veel vähe poleks, tekkisid probleemid ka Prantsusmaal elupaiga leidmisega. Algne koht langes välja ning uutest netist leitud kohtadest , mis olid lahedad ja ilusad ja taskukohased...kõik need asusid Lõuna- Prantsusmaal või kuskil mujal vales piirkonnas, mis aga ei sobinud sugugi meie plaanidega. Oli ka täpselt õiges asukohas leiduvaid maju, kuid ohooo mis hindadega.

Kas kujutate ette, et kinnisvarafirma võib sulle öelda, et ah eestlane oled vä, ei no siis võid seenele sõita, meil käib asi nii, et teeni aasta aega siin raha ja siis saad midagi üürida. Küsisin siis oma mehelt, et huvitav mismoodi saab ilma elukohata aasta aega võõras riigis raha teenida. Ja kujutate ette, öeldi, et ostke autotreiler ja elage aasta selles ja teenige raha, siis olete usaldusväärsed midagi rentima :D 
Minu jaoks lausa uskumatu...kuidas saab nii üldistusi teha...Kui oled mujalt ja tahad üürikat, siis oled automaatselt vaene rahatu võõramaalane.


Samuti tunndub, et kui tahad Prantsusmaal saada e- maili teel infot inglise keeles, siis su kirjale lihtsalt ei suvatsetagi vastata...vähemalt kinnisvara teemalistesse mitte.

Ometi pole kõik nii halb. On ka inimesi, kes on siiralt lahked ja räägivad sinuga rõõmuga inglise keelt, ei saada sind haagisesse elama ega arva, et oled viimane vaene pettur....ühe sellisega sai täna suheldud ja nüüd ootame....ehk kui hästi läheb, võib meil olla olemas koht kuhu elama asuda...oleks see ometi nii...saaks vähemalt ühe mure unustada.

Ootame ja loodame....