pühapäev, 5. veebruar 2017

FitLap....Kui su pere peab sind hulluks…vähemalt pool sellest


Alustasin toitumise jälgimist FitLapi abiga 5 päeva tagasi. Hetkeks on kadunud kõhult 2 cm ja kaalust 0,9 kilo.
Võib vist rahul olla.
Eesmärk on saada 80---->70 kg
Süsteem ütleb, et see saab teoks mai alguseks.

Meie  peres on 4 liiget. 2 teismelist piigat, mina ja härra. Üks plikadest on uuenduste poolt ja sööb igasugu erinevaid toite. Teine aga isegi ei puutu toitu kui näeb selles midagi uut või kummalist. Viimane pirn oli see kui mu täisterasaia kohta öeldi,et see maitseb nagu koeratoit. 
Seega kui alustasin, siis üks piigadest alustas näljastreiki ja teine oli rõõmus, et nüüd saab alles maitsta uusi asju. 
Avastasin enda jaoks kruubid. Tegin kruubi-singrooga. Tõesti nämma. Soovitan. Sööjate suhe oli 3:1 (streikija isegi ei proovinud). Õnneks ma ei muretse, et ta haigeks jääb vms. Nimelt on meie teismelisi tabanud smuutihullus ja arvestades kui palju sinna eri marju sisse kallatase ja puuvilju, võib vaid arvata milline vitamiinilaks see on. 
Kruupidega oli kirjas, et leotada 2-3 tundi. Mina leotasin üleöö. Seejärel kulus keetmisele vaid 25 minutit. Samal ajal said sink ja sibul ka ettevalmistuse ning roog oligi valmis. 
Eile käisin õel külas ja kulutasin ära oma patutoidukorra. Sõin MM komme kausitäie lõunaks. Nagu kiuste kallas õde need kaussi nagu ma uksest sisse astusin. Pisikese kausitäie 😀 Täielik sõltuvus. Need pähklid …..mmmm
Tegelikult terve tunnikese istusin ja ei puutunud ka, aga nagu esimese võtsin oli kõik….lumepallieffekt…
Täna hommikul tegin Õuna-kodujuustu pannkoogid
Päris head. Veidi häiris soolasus, aga tundub et minu kodujuust on soolane mille ostsin. Kookospalmisuhkrut ka ei ole. Igatahes panin peale veidi mett ja kõht sai täis. 
Võimalik, et õnnestub isegi pirtspekk ära petta. Kui üles ärkab ja maitseb, eks siis saame ka teada.
(Edit: ärkas, sõi ära ühe suure pannkoogi, teatas et kuidagi imelik maitse, aga söödud sai)
 
Trenni ma ei tee. Küll aga liitusin 28-päevase plankingu üleskutsega. Täna on siis päev 5 ja peaks suutma vastavas asendis püsida 45 sekundit. No eilne 30 sekundit oli igatahes piinav. Vorm on halb.
Mida teha lõunaks pole veel otsustanud. Üksi oleks palju lihtsam kaalu langetada, aga pere kõrvalt palju keerulisem. Eriti kui üks nõuab liha, mis rasvast nõretaks ja teine arvab, et teen koeratoitu.
Järgmise korrani
Tsau

pühapäev, 22. jaanuar 2017

Lugu sellest kuidas ma arvasin, et lähen suusatama...

Eile võtsime kambaga kätte ja läksime Mammaste suusakeskusesse. Idee oli hea ja algus paljutõotav. Täpselt nii kaua kuni sain ühe suusa jalga ära ja teist enam mitte kuna lihtsalt ei seisnud püsti. Omajagu oli süüdi kindlasti ilm, mis lumele jäise kihi moodustanud. Teisalt, aga kindlasti ka fakt, et mu viimane suusatamine oli põhikoolis ehk siis eelmisel sajandil. Peale poolt tundi mäest üles ronimist olin ma täiesti väsinud ja tige. Võtsin suusad jalast ja viisin laenutusse tagasi. Laenutuse tädi ainult noogutas ja ütles, et nende künkad õppimiseks tõesti parimad ei ole. Vaja oleks siledamat pinda. Kuna aga siledam pind oli klaasjää all, siis ma loobusin. Lisaks pidin tõdema, et mu kevadel tekkinud põlvevigastus seab ikka parajad piirid liigutustele, mis oleks suusatamises vajalikud.
Lisaks tundusid mulle laskumised liiga ohtlikud (minu kui algaja jaoks). Vaid 40 cm raja kõrval oli ca 3-4 meetrit võimalust üle järsaku lennata ja sinna jäädagi.
Ülejäänud maa ma kõndisin.
Vanem piiga aga oli sõiduvees. Kuna ta sõidab veebruaris oma esimesele suusareisile Rootsi, siis tema tahtis mäel juba veidi harjutada. Ütleme nii, et rohkem oli ta püsti kui mina küll. Muidugi mäesuusk on laiem ka ja toetuspind parem. Vähemalt mulle tundus nii.
Noorem plika aga nii vilunud ie olnud. Esimene kord suuskadel oli algul suur pettumus ka talle. Korra võttis isegi suusad ja viskas võssa :D Ei tea, kellelt ta selle käitumise küll pärinud on. Siis aga korjas võsast välja ja proovis veel.
Lõppes muidugi suusatamine halvasti kuna ta kukkus päris kõvasti ja sai väga haiget.

Mõtlesin eile, et ei...suusatamine ei ole minu ellu kuuluv asi. Proovisin ja tehtud, enam ei taha. Ja ega ju ei  peagi. Täna aga mõtlen, et puhtalt laste julgustamise mõttes peaks vist veel proovima. Järgmisel korral lähme Tartus Laululava all olevasse Tähtvere Spordiparki. Emajõe maalilised kaldad ja sile maa :D Jõkke vast ei kuku :D

Kokkuvõttes on suusatamine ok ja mina olen kuri vaid selle peale, et ise koba olen. Ja nii lihtne see ongi :D

esmaspäev, 26. detsember 2016

Jõulude pahupool

Ärge nüüd valesti aru saage, ma olen tohutu jõulude fänn. Ma ootan neid, armastan pakke kaunistada ja neid peita ja teha teistele rõõmu. Ometi hoolimata sellest toimub igal aastal üks ja sama, mis mu meele täiesti mõrudaks teeb.

1) Veendun, et laste kingisoovid lähevad üha suuremaks ja kõike küll ei saa
2) Teen kingitused, mille üle siiski rõõmu tuntakse kuni...

Kuni tuleb kõne mõnelt klassikaaslaselt, kes teatab kuidas ta sai jõuluks kõik mida soovis. Eriti hapuks läheb asi siis kui see on näiteks Apple 1500 eurone arvuti + veel midagi üüberkallist+ veel midagi üüberüüberkallist, mida tahtis ka minu laps aga ei saanud.

Mina ei jõua osta oma lapsele(ei ühele ega ka mitte mõlemale kahele) nii kalleid arvuteid (ja kas neid üldse vajagi on). Seni pole keegi mulle suutnud teha selgeks, miks Apple või I Phone on parem kui mõni muu mark.

Lause, et see on ju IPhone....sorry, mulle ei mõju. Nagu ei mõju ka, et see on Ju Gutsimutsi ja Versatsi....

Igatahes istun siis mina nähes oma lapse pettunud nägu ja mõtlen, et kust need asjad tulevad.

Huvitav, kas see, et elan majas, oma majas, on saanud mulle saatuslikuks. Kõik need Applekinkijad elavad pisikestes korterites. Ehk jääb neil siis tõesti nii palju raha üle, et pole sellega midagi peale hakata. Pole neil koduloomi, ega muud (tsiuauaaad ei lähe loomade alla).
Reisivad 3x aastas soojale maale koos perega jne.
Huvitav, kas see on vaid väline fassaad ja tegelikult on kallite kinkide taga järelmaksuhordid....

Igatahes meel läks mustaks. Tahaks hammustada.

Lisaks sellele olen juba 3 päeva haige (mingi vastik kurguvalu ja palavikuga viirus),  hetkel haigena tööl ja tahaks vaid koju saada(teki alla kerra kerida ja ärgata kui on 2017) Ehk läheb enesetunne paremaks siis.


Mõnusat teist jõulupüha ja saabuvat aastavahetust.....


pühapäev, 23. oktoober 2016

Ettevõtluskoolitus

Mulle on osaks saanud õnn saada valituks Tartu Kunstikoolis toimuvale ettevõtluse koolitusele.
Kursus kestab 2 kuud ja rebimine koha saamiseks oli tihe. Üle 40 tahtja ja ca 15 kohta. Kirjutada oli vaja motivatsioonikiri, mille alusel valikud tehti. Tundub, et olin väga motiveeritud :D


Õpetamisel kasutatakse TOY meetodit, mis on meile jõudnud Soomemaalt.
TOY protsess paneb aju aktiivselt tööle, sunnib pingutama ja higistama, ajab segadusse, mõned osalejad lähevad isegi omavahel tülli, aga rahulolu pärast protsessi läbimist on ka selle võrra suurem. Kui midagi on õpitud vaid eksamiks või hindamiseks, siis pole hiljem midagi meeles. Kõik, mis TOY raames läbi elatakse, jääb hästi meelde ja on kasutatav.
Tartu Kunstikool kasutab õppetöös coachimist, mis on ka ärimaailmas jätkuvalt tõusev trend. Coachitakse TOY-meetodi abil. Lühend TOY on mõistest „ettevõtluse õppimine tiimis“. Loomevaldkonna tööandjad vajavad meeskonnatööoskusega töötajaid ja Tartu Kunstikool astus julge sammu ning alustas õppekavaga, kus õpitakse tiimides. Olulisel kohal on õpilase vastutuse ja ettevõtlikkuse kasv.
Kogu õppeprogrammi ja iga sessiooni eesmärgi valiku teeb õppija ise. Oluline on läbi mõelda eesmärgini jõudmise teed ja võimalused. Kas need on sobivad inimesele, kas need on piisavalt sisukad, kaasakiskuvad? Coach aitab neile küsimustele vastused leida. Coach ei paku välja eesmärke ega teid sinna. Inimene ISE kostab plaani, mida ta tegema hakkab. Sellega annab TA ka lubaduse seda teha.
Jätkuõpe, kus kasutatakse tiimis õppimist, on jagatud kolme ossa: rahvakunsti-, kommerts- ja kultuuriprojektiks. Nendes raamides teeb õpilane õpilepingu, nii individuaalse kui ka tiimilepingu. “Kohustus” on lugeda raamatuid ja artikleid, vaadata filme, külastada näitusi. Õpilane valib ise pakutu hulgast endale sobivad teosed. Kui kõike seda tehakse erialaseks harimiseks, siis muutuvad need tegevused nauditavaks.(allikas: Tartu Kunstikooli koduleht)


Meil nii mahukas programm ei ole kuna kursus on lühiformaadis kuid juba esimesest kohtumisest oli näha, et millegi tavalisega siin tegemist ei ole. Hämmingut jagus esimestest sekundistest kuni kolmanda tunni lõpuni kui kõik koju läksid.
Ühesõnaga hakkan nüüd läbi mõtlema oma toote ja brändingu pisidetaile.
Nagu olete vist juba aru saanud, siis minu puhul on kõige suuremaks probleemiks see, et olen kaksikute tähtkuju esindaja. Ma tahan teha kõike ja korraga ja hästi palju erinevat. Millegi konkreetse väljatoomine on minu jaoks väga raske. Nagu näiteks ühe kindla toote valimine, mille klienti analüüsida. Ma teen ju niipalju erinevaid asju. Kuidas valida kõige olulisem.
Ja veel siis kui sind ei õpetata. Pead ise ajusid ragistama. Lootsin veidi selle osas abi saada, aga tundub et seda ei anta. Loodan, et ma sama lollina  kursust ei lõpeta kui praegu end tunnen.
Aga seltskond on lahe. Nii palju avatud ja erinevaid huvitavaid inimesi. Väga huvitav oli see, kuidas kõik me 15-16 nägu esimesest sekundist saadik olime kui üks pere ja juba esimesl tunnil sai vahetatud kontakte ja räägitud inimestega nagu oleks juba varem tuttavad.
Tundub, et kui päriselus on see keeruline, siis kunstikoolis piisab vaid sellest kui pannakse inimesed kolmeks tunniks pisikesse ruumi kinni :D
Minu viimase aja tegemised: 










laupäev, 9. juuli 2016

Maasikad....tonnides maasikaid

Juba enne suvevaheaja algust käis meil kodus piigadel jutt, et tahaks suvel raha teenida. Et tavai emps otsi midagi kuskil meile. Kuna mul ema on juba mitmeid aastaid käinud maasikaid korjamas, siis otsustasin, et lähme proovime ka. Läksime. Esimesel päeval oli kuumus jõhker, ei osanud eriti midagi teha ja ütleme ausalt...raske oli. Tundus, et ise ei korja midagi kui teised tuhisevad sinust mööda nagu postist. Pärast selgus ka miks see nii on, aga sellest veidi hiljem.
Teisel päeval oli juba lihtsam, ilm oli ka veidi jahedamaks muutunud, Kogused aina kasvasid, nii ka rahasumma. Lapsed olid jätnud virisemise ja olid super tublid, kohati jõudsid isegi rohkem kui mina. Ja ausalt ma ei looderdanud. Ehk oli vaid erinevus see, et ma oma põlveprobleemidega ei saanud kükitada ja pidin tegema kõike kummardades. Te ei kujuta ette kui jubedalt mul jalad valutasid. Olin lausa liikumisvõimetu.

Hetkel on maasikate korjamisega paus. Vihm rikkus põllud ja ootame nüüd uute kevadel istutatud põldude saagi valmimist.

Mis aga teeb tuju nii kurvaks, õigemini lausa kurjaks on see millist sitta inimesed teevad. See hoolimatus ja lohakus kuidas inimesed käivad teise vara kallal ja ei hooli, on lausa jube. Inimesed, kes lähevad põllule ja korjavad ainult suurt marja, jättes tonne korjamata ja rikkudes kogu järgneva saagi kuna kõik läheb mädanema. Inimesed, kes ütlevad uhkusega, et nemad korjavad vastavalt sellele kui palju makstakse (kui on madalam kilohind, siis lohakalt ja ainult kõige suuremaid). Ma ei oska nii töötada, ma ei taha olla lohakas, ma ei suudagi. Aga neile teistele annaks vastu kaela ausõna. Iga roju oma koju nagu öeldakse. Oleks see minu maasikapõld, siis ma nutaksin.

Ärge arvake, et ma omanikule ei öelnud mis ma asjast arvasin. See poleks mina, kui ma ei ütleks. Ütlesin, rääkisime ja arutasime. Arvan, et tänu aususele ja korralikule tööle saan seal korjata veel mitmeid ja mitmekümneid kordi ja seda nii, et mu südametunnistus on puhas.

Ps. Meil on uudis. Suurem piiga sai Tartu Kunstikooli sisse. Nüüd on asi ametlik. Mul polnud kahtlust ka. Minu laps ju ikkagi :P


reede, 27. mai 2016

Pankrottttt...

Suutsin aprilli lõpus haigeks jääda ja olingi paar nädalat haiguslehel. Nagu sellest oleks veel vähe olnud. Kui esimene häda oli välja ravitud, tuli plaksti teine. Õigemini krõpsti.
Homikul kükitasin korraks kamina ette ja püsti tõustes käis põlvest raks läbi. Peale seda olen lombakas. Põlv ei paindu, kõik kohad juba valutavad sellest lompamisest.
Põlve siseküljel on sidemete venitus ja vesi tekkinud, põlveõõnlas mõnus tsüst. Arsti sõnul ainus kükk, mida mina veel elus ehk teha saan, on wc potile istumine. Muud ei maksa lootagi.
Haigusleht on nüüdseks kestnud siis juba 1 kuu.

Lisaks juhtus nii, et haiguslehte võttes sattusin oma teise tööandjaga konflikti, mille tulemusena jäi mulle alles üks töökoht. Ma lihtsalt ei olnud nõus muutunud töötingimustega, mis kardinaalselt algsetest erinesid ja seega sai leping lõpetatud. Kahjuks olen oma nahal juba mitu korda tunda saanud, et hoolimata sellest, et kui ütled et midagi võiks olla teisiti, siis peale ära kuulamist otsustatakse öelda vaid "aidaa".
Tagantjärele mõeldes ei imesta enam sugugi, miks antud tööandja tööpakkumise kuulutused on aastaringselt üleval eri saitidel.
Läbi valusa kogemuse sain õppetunni: Kõik pole kuld mis hiilgab....

Kokkuvõttes olen lombakas, poolenisti töötu ja ilma rahata....kui tore, et ees on soe suvi ja miljon üritust, mis on vaja üle elada.

Arst sõnul tööle minekust ei maksa veel unistada 4 nädalat vähemalt. Ausalt öeldes hommikul kannatab veel püsti olla, aga õhtuks terve keha valutab.
Vähendada vertikaalset asendit, ütles arst.....tal on kuradima õigus.

Horisontaal ruulib!

neljapäev, 26. mai 2016

Majoneesikook

Avatasin enda jaoks internetist imelihtsa ja niiiii hea koogi retsepti. Need asjad on vat igal inimesel kodus olema (noh, majoneesi paljud ei armasta, aga muud küll). Kuna palju kommentaare oli, eriti neid mis kiitsid taevani seda hõrku maitset, siis otsustasin ise ka proovida.

No tulemus on selline, et olen nüüd teinud 4 päeva järjest ja phimõtteliselt eile kui panin koogi lauale jahtuma, siis tagasi tulles oli alles küpsetuspaber ja selle kõrval silt "Kes hiljaks jääb, see ilma jääb"
Plikad kihistasid nurga taga naerda ja ütlesid, et pole midagi teha, nii see lihtsalt on :D

Olen proovinud eri variante. Ainult šokolaadiga. Šokolaadisisu ja  šokolaadikattega. Šokolaadi-mustikasisu ja šokolaadi-kõrvitsaseemne kattega. Šokolaadi ja rabarberisisu ning kõrvitsaseemne-linaseemne-nonparelli kattega. Viimasesse lisasin majoneesile lisaks hapukoort (majonees oli otsakorral) ja sai veel vaata et kõige parem.

Jagan retsepti ka(kopeeritud netist mingilt kokasaidilt):

Lihtne, lollikindel ja vähe musti nõusid on, kui teed seda kooki:

2 muna
200 g suhkrut
250 g majoneesi
250 g jahu
1 triiki tl soodat
umbes 1-1,5 tl vaniljesuhkrut
50 g või rohkem riivitud/hakitud šokolaadi
Majonees kaussi, munad ja suhkur samasse, klopi segamini.
Lisa vaniljesuhkru ja soodaga segatud jahu ning riivitud šokolaad. Sega ringi. Ära väga ägedalt käruta, katsu aeglaselt ja lühema ajaga see segamini saada.
Tõsta küpsetuspaberiga kaetud koogivormi ja küpseta 180 kraadise ahju keskmises vahes no umbes 30 minutit. Valmidust kontrolli puutikuga, kui tikk jääb puhtaks, on kook valmis.

Kui kaaluda ei viitsi, siis suhkrut on üks mitte päris täis 250 ml klaas ja
jahu on kaks mitte päris täis 250ml klaasi.


Nämma!